Maarja Mäemets (s 1991 Tartus) on kunstnik, vabasukelduja ja yogini. Oma loomingus peegeldab ta iseenda rabedust ja pidevaid teisenemisi tunnetes, mõtetes, sündmustikes – maailma toimemehhanismides. Ta usub, et pole ühtegi paigalseisu, on vaid pidevad liikumised, millesse on oht end kaotada.
—
Eugenio Marini tegutseb Rooma ja Tallinna vahel. Peamiselt jääk- ja leidmaterjalidega töötades, otsib ta väljundeid mõttele, mida tähendab tänapäeval kasulikkus. Vaskjalas ehitab ta kohapealt leitud vanadest metallvõrkudest skulptuuriseeriat, innustudes korallide kõikvõimalikest kujudest. Roostes ja rohmakad võrgud on tema jaoks kui varemed ning nende kergus ja läbipaistvus teeb nad viirastuslikuks, meenutades kasu näilisust.
—
Ingrid Helena Pajo on tekstiilikunstnik, kes hetkel kangakudumislainel. Enamasti tallinlane. Praegu on ta lõpetamas Eesti Kunstiakadeemia tekstiiliosakonnas magistrit, varem on õppinud Roomas graafikat ja Urbinos illustratsiooni.
Otsides õilsust ja ilu elus ja olus, proovib ta traditsiooniliste käsitöötehnikate abil jõuda lihtsaimate elamise viisideni. Vaskjalas töötab ta kangakudumise protsessi ja töövahendite taandamisega essentsiaalseni, ehitades, meisterdades, kedrates ja kududes kohapealt leitust.

Tere Maarja, Eugenio ja Ingrid!

Tere tulemast Vaskjala Loomeresidentuuri. Sissejuhatuseks uuriksin kuidas Vaskjalani jõudsite ja kas nüüdsel juba teist aastat kestvas olukorras, kus igasugune ringiliikumine on pandeemia tingimustes tugevalt piirangutega reguleeritud, on kerge tulla kuhugi välja oma nö. tavapärasest loomekeskkonnast?

Maarja: Ma olen EKA vilistlane ja sain Vaskjala residentuuri kohta teada EKA foorumist. Residentuuri formaadi avastasin enda jaoks paar aastat tagasi kui osalesin Rootsis ühel klaasipuhumise suunitlusega residentuuris. Sealt sain väga positiivse kogemuse, et sellises vormis töötamine-õppimine kestab kindla perioodi ja on sellisel kontsentreeritud kujul. See oli väga viljakas ja keskendunud aeg ja tekitas minus suuremat huvi residentuuride vastu. Kui avastasin Vaskjala kutsungi siis sealt jõudsin nende kodulehele ja kuna hetkel oleme sellises olukorras kus kaugematesse kohtadesse jõudmine raskendatud siis kandideerisin ning mind võeti vastu.
Ingrid : Minule on see esimene residentuuri kogemus ja see on põnev väljakutse teha oma tööd kuskil mujal kui oma tavapärases mullis. Ideaalis võiks mu töö olla just sellises vormis ka muul ajal.
Eugenio: Kindlasti on residentuuris töötamine teistmoodi kui senine igapäevarutiin. Siin saab teha oma asja rahulikumas ja mõtlikumas tempos. Mulle väga sobib selline keskendumine ja see, et ma saan järjest ilma segajateta teha oma asja.

Mis on teie Loomeresidentuuri töö sisu ja eesmärk?

Maarja: Mulle on Vaskjalas töötamine olnud natuke selline otsimise ja katsetamise aeg, tulin siia plaaniga saada paika ühe tulevase näituse kontseptsioon, see on installatsiooninäitus, mis saab toimuma taaskord vee all. Vaskjalas ootas ees trükipress, ma pole päris pikalt trükkimisega tegelenud ja siin on selline hea võimalus trükkimist nö. taasavastada. Olen päris palju kirjutanud, trükkinud tulemusi paberile ja siis omakorda eksperimenteerinud erinevate voltimistehnikatega. Naudin sellise tavapärase ajasurve puudumist ja teiste kunstnike seltskonda.
Ingrid: Mina lõpetan oma magistrit ja ühte pikemalt töös olnud projekti, mis peaks jõudma näitusele nüüd kohe. Magistri kaitsmine on samuti kohe nüüd ehk siis juuni alguses.
Eugenio: Tulin siia mitme toore mõttega, eks näe kuidas kõik residentuuriaja lõpuks vormub.

Kuidas te jõudsite kunstniku elukutseni ja mis on teie jaoks selle ala nö. isiklik definitsioon või mõte?
Kes on need loojad, kes on olnud eeskujuks, inspiratsiooniks?

Maarja: Ma teadsin kohe, s.t. juba lapsena, et see nii läheb. Mulle meeldis kogu aeg joonistada, visandada, lugeda ja muu selline. Olen pärit Tartust, Annelinnast ja meil ei olnud sellist maakodu või midagi taolist kuhu suveks põgeneda. Ja oma fotohuvilise õe eeskujul hakkasin oma suvesid sisustama pildistamisega. Kui aeg oli keskkooli astuda siis läksin esmalt Tartu Kunstikooli, mingi hetk jätsin selle pooleli, sest tundus, et peaks ikkagi nagu tavalises keskas käima. Siis astusin Tartu Ülikooli kirjandust õppima aga see tung viis mind sealt ikkagi EKA-sse. See ebakindlus või teadmatus on kunstiga tegelemisel nii igapäevane, ometi on see kõik kokku niivõrd põnev ja haarav. Ma võrdleksin kunstnikuks olemist mäkke ronimisega, ainult et oluline pole võibolla kiiresti tippu jõuda vaid see teekond ja need väljakutsed. Tuleb olla väga nupukas, et saaksin kunstnikuna teha just neid asju mida olen välja mõelnud ja samas endale ka mõistliku elukvaliteeti lubada. See kõik on kokku väga raske aga väga huvitav.
Mulle meeldib väga Olafur Eliasson ja tema ülisuured installatsioonid, see mil viisil ta kasutab valgust ja klaasi. Netflixis jookseb üks kunsti dokumentaalsari, mille esimene osa oli talle pühendatud, soovitan vaadata. Väga inspireeriv persoon on minu jaoks alati olnud ka David Attenborough. Ja üks suurimaid inspiratsiooniallikaid on mulle alati olnud vesi, armastan sukeldumist ja seda vaadet, mis avaneb vee all, see on alati väga lummav. Muusika on samuti oluline meeleolu looja mu töö tegemise ajal, välja arvatud kui ma midagi kirjutan. Jungle ja hiphop on ehk need stiilid mida kuulan kõige rohkem.
Eugenio: Päris lihtne ja samas keeruline küsimus.. Vahest on mulle kunstnikuks olemine ja erinevate loovpraktikatega tegelemine võimaluseks luua endale sobivaid elumustreid. Tavaliselt üritame me ennast sättida vastavalt igatsorti reeglitele ja raamidele ning ma tunnen tihti, et ette antud võimalused või valikud ei sobi mulle. Ja need sobivad lahendused tuleb ise luua, ehk sellest hakkabki kunstnikuks olemine. Parim inspiratsioon tuleb suhetest ja kogemustest aga tihti ka koostööst nagu näiteks siin Vaskjalas. Mingeid konkreetseid nimesid ei tookski välja aga eks kõik muutub pidevalt, aeg toob ja viib. Isegi asjad, mis mulle otseselt ei meeldi panevad vahel mõtted lendama.
Ingrid: Ehk algab selline kunstnikuks olemine peale võimalusest enda ümbritsevat maailma kujundada. Seda siis mitte ainult vaimselt vaid ka füüsiliselt, sest ka materjal millest või mille kokkusobitamisel valmivad uued tööd on väga suure tähtsusega. Eeskujudest. Jorge Luis Borges on olnud alati selline tegelane, kelle kirjutiste peale mõtlen tihti, samuti Mati Unt või ka Viivi Luik. Laiemalt olen väga palju sütitavat leidnud just kirjandusest. Siin Vaskjalas olen palju kuulanud muusikat vinüülidelt, see formaat on väga vana aga selline viis muusikat kuulata on ülimalt inspireeriv.

Maarja – lugedes sinu loomistest jäi silma, et oled korraldanud näituse Rummu karjääris 2020. aastal ja tööd olid eksponeeritud vee all. Kui tavaline on sinu jaoks ja üldisemas plaanis selliste tavapäratute kohtade kasutamine oma näituste jaoks ja millest selline valik?

Selline kohaspetsiifiline looming hakkas mind rohkem huvitama kui õppisin semestri Viinis. Seal tekkis mul äratundmine, et ma ei ole huvitatud ainult kitsalt klaasikunstiga klassikalises mõttes tegelemisest vaid väga põnev on mängida ka koha või kohtadega kus oma töid eksponeerida. Ja mingil hetkel kui olin tänu oma elukaaslasele tutvunud vabasukeldumisega siis sealt arenes edasi mõte viia oma näitus Rummu karjääri veealusesse. Miks Rummu karjäär – see on kõige selgema veega koht Tallinna lähedal ja võimalik, et Eestis üldse. Seal snorgeldades sain elamuse ja arusaama, et see on mingi täiesti teine maailm oma veealuse valgusmänguga jne. Võtsin sukeldumistele kaasa mõned klaasist esemed ja tegime esimesed pildistamiskatsetused ja sealt see idee küpses. Selliseid skulptuuriparke on vee alla tehtud mujal maailmas ka, klaasist objektidega ehk pole nii väga katsetatud. Rummus tegutsev Rummu Adventure Centre tuli kenasti veealuse näituse mõttega kaasa ja nii see kõik toimuma saigi. Eriti lahe on teadmine, et ma sain sellisel viisil ühendada kaks oma lemmiktegevust, vabasukeldumise ja klaasikunsti.

Eugenio – taaskasutus, skulptuurid, kasu näilisus. Kui me ärkaksime homme ülesse maailmas kus kunsti, muusikat või kirjandust enam ei ole siis millest me ilma oleme jäänud? Mis on kunsti kasu või siis näiline kasu?

Iga inimene tegeleb asjade, tegevuste, praktiliselt kõige jagamisega kasulikuks või kasutuks. Mingid jäägid, mille keegi on kõrvale heitnud, võivad minu töö jaoks olla täiuslik algmaterjal. Sealt algab see kasu näilisus peale. Vanad roostes metallijupid või suvalised puidutükid, mis on jäänud kõrvale ja muutunud kasutuks kellegi teise jaoks, aitavad mind teostada oma ideid või annavad tõuke mingi idee tekkeks. Ehk ühe kasutu on teise kuld. Kunsti kadumine jätaks meid ilma kindlasti inspiratsioonist ja kaoks suur tükk meelelahutusest, ilma kunsti, kirjanduse ja muusikata ei oskaks ma oma aja väärtust hinnata, ühiskond või inimkond oleks palju brutaalsem ja robustsem.

Ingrid – Kangasteljed tööriistana on meie kandis väga pika kasutuse ajalooga. Kui oluline või miks mitte ka trendikas on tänasel päeval selliste arhailiste tehnikate ning vahendite kasutamine tekstiilikunstis või kunstis üldisemalt? Miks see on sinu valik siin Vaskjalas?

Tegelikult ma ehitan oma kangastelgi ise. Minu magistritöö uurimus tegeleb kõige primitiivsemate kangastelgede ja sellises tehnikas kudumisega, siin Vaskjalas olevad kangasteljed on küll väga vanad aga siiski väga moodsad masinad võrreldes siis sellistega nagu mu uurimuses kajastatud. Minu uurimisobjektid on sellised praktiliselt paarist pulgast ja lõngast koosnevad seadeldised ehk siis siinsete telgede vana-vanaemad. Selliseid leidub igal pool üle maailma, lõuna – Ameerikas näiteks on need otsapidi masse torgatud pulgad, mille vahele lõng veetakse. Aafrikas on hoopiski sellised mida ma kutsun talje-telgedeks ehk siis kogu konstruktsioon on ühe otsaga sätitud ümber puusade, teine ots seotakse puu külje näiteks. Mind huvitavad nö. aeglased tehnoloogiad, kogu sellises töövahendite evolutsioonis on kaduma läinud inimese aeg, mis kulub meisterlikuse väljatoomisele materjalist. See, et me saame kiiremini valmis mingid asjad, ei tähenda et meil rohkem aega oleks või me mingeid kiiremini valmistatud asju rohkem hindaks või et neil oleks suurem kvalitatiivne väärtus. Veel üks mind huvitav küsimus on, et mis tähendab tegelikult aeglaselt tegemine.

Äitäh ja kohtumisteni näitustel!
Kunstnikega vestles Rae Kultuurikeskuse kogukonnatöö spetsialist Toomas Tilk

P.S. 5.juunist – 5.juulini saab Rae Kunsti Platsis (Rae Kultuurikeskuses) vaadata Vaskjala Loomeresidentuuri kunstnike ühisnäitust.

Näitus annab ülevaate külaliskunstnike poolt residentuuris viibimise ajal teostatud loomingust ajavahemikul jaanuar – mai 2021.

Näitusel osalevad kunstnikud:

Niina-Anneli Kaarnamo (FIN/EST)

Mari Prekup (EST)

Ulvi Haagensen (AUS/EST)

Sven-Erik Stamberg (EST)

Meelis Salujärv (EST)

Maarja Mäemets (EST)

Ingrid Helena Pajo (EST)

Eugenio Marini (ITA)