Mattia ja Giulia foto Janno Bergmann

Giulia Cacciuttolo (ITA) on Itaalia päritolu kunstnik, kes elab ja töötab Suurbritannias. Tema uurimistöö ja praktika on keskendunud mälu uurimisele, täpsemalt tänapäevastele arhiividele ja arhiivivormidele ning sellele, kuidas me nendega suhestame, et anda edasi oma ajalugu järgmistele põlvedele. Ta on huvitatud indiviidide, kogukondade vahelise dünaamika ja pingete mõistmisest ning suhetest nende minevikuga, eriti inimestega, kes vastutavad selle eest, mis jääb „ametlikult“ kestma.
Mitu ajalugu on sellest valikust kõrvale jäetud ja siis unustatud? Kas meid mõistetakse hukka mineviku analüüsimisel ja esitlemisel ainult ühest vaatenurgast? Kas minevikuga suhestumiseks on olemas „säästvam” viis? Kas me oleme kunagi võtnud aega, et küsida, et millist või kelle versiooni minevikust me endaga kaasas kanname?
Giulia teoreetilise uurimistööga on alati kaasnenud tugev tehniline ja visuaalne praktika, mis on huvitatud piltide ja skulptuuri rolli uurimisest nendel teemadel.
Kasutades mitmesuguseid kandjatele (sealhulgas lateksile, siidile ja vahale) printimise erinevaid tehnikaid, analoogfotograafiat ning erinevaid valamise tehnikaid jesmoniidi ja krohviga, uurib ta mälu, ruumi ja maastiku füüsilisi suhteid.
Vaskjala loomeresidentuuri ajal on ta uurinud seoseid seesmise ja välimise vahel, orgaaniliste ja inimese loodud mälujälgede vahel. Töötades valuvormide ja tsüanograafiaga, proovib ta luua dialoogi erinevate aja- ja mälukihtide vahel maastikul, kus loodusliku ja tehisliku vahel kontrast on nii tugev.
Kunstniku koduleht: https://www.giuliacacciuttolo.com
Mattia Cleri Polidori (ITA) on Roomas elav ja töötav itaalia kunstnik. Ta on lõpetanud Rooma Kaunite Kunstide Akadeemia ja Londoni Wimbledoni kunstikolledži maalikunsti erialal.
Oma loomingus on ta keskendunud vormi ja mateeria suhetele. Ta kogub looduslikke kujutisi ja objekte, millest kujunevad maalid, ofordid ja skulptuurid. Tema töö keskmes on protsess, mille kaudu kuldlõike printsiip juhib aine kulgemist läbi aegruumi kanga. Pinna reljeef interakteerub värvikihtide kuhjumisega.
Vaskjala residentuuriprogrammi ajal loob ta lisa sarjale „Katastroofi elemendid”, 10 söövitatud tsinkplaati ja 10 maali paberil. See seeria on teostatud kohapealt kogutud looduslike leidude kaasabil, nagu põlenud puit, samblikud ja kondid.
Kunstniku koduleht: https://www.mattiacleripolidori.com

Tere, Giulia ja Mattia!
Kuidas on Vaskjalas töötada ja millised muljed on Eestist?
Mattia : Imetore! Mulle meeldib väga selle koha rahu ja meditatiivne meeleolu ning keskendumine, mis siin on tekkinud. Uskumatuna tundub veel, et see kõik asub nii lähedal teie pealinna saginale. Võrreldes oma igapäevase keskkonnaga kodumaal on siin ülirahulik ja saan keskenduda ainult oma tööle. Kuna töötan looduslike materjalidega siis selles osas on residentuur ja selle ümbrus täielik paradiis. Mul on võimalus hankida materjali paari sammu kauguselt põldudelt või metsast. Sammalt, lehti, oksi ja igasugust muud loodusliku materjali on ümbruses igal pool. Eesti ja eestlased on meeldivalt rahulikud, reserveeritud, samas soojad ja osavõtlikud! Tundub, et inimeste suhtlus siin on palju sügavam ja tähendusrikkam kui lõuna – Euroopas. Mulle see meeldib väga.
Giulia, oled kunstihariduse omandanud kodumaal Itaalias ja seejärel magistrikraadi Suurbritannias. Kuidas sa üldse jõudsid kunstiga tegelemiseni ja otsustasid hakata elukutseliseks kunstnikuks?
Giulia: Hea küsimus, kuna loomingulisus ja enese väljendamine läbi selle on olnud mu elu suur osa juba lapsepõlvest siis see on läinud loomuliku või iseenesest mõistetavat rada. Lapsena andis ema mulle tihti pliiatsid ja paberilehed ning pani mind joonistama, eriti kui tal oli vaja oma asju teha. Mulle see sobis hästi. Natuke suuremana huvitas mind väga teater ja näitlemine, samuti huvitusin muusikast ja helidest. Noorukina joonistasin ja maalisin ja tegin palju asju, mille lõpptulemusest polnud mul alustades õrna aimugi. Peale keskkooli lõpu oli mul see klassikaline mõttekoht, mis edasi? Lähedased soovitasid õppida midagi realistlikumat ja ma ise tundsin ennast ebakindlalt kui mõtlesin elukutseliseks kunstnikuks saamisele. Võitis armastus kunsti vastu ja ma tegin otsuse pühenduda kunstiõpingutele. Oma esimesel ülikooli päeval sain võimsa vau-elamuse kui nägin kõiki neid võimalusi enda arendamiseks, peale seda pole vist kordagi juurelnud oma elukutsevaliku üle. Mulle väga meeldivad erinevad keskkonnad ja inimesed, praegune elu Londonis on väga inspireeriv. Selle teema lõpetuseks arvan, et kunstnikuks olemine on mu jaoks pigem seesmine vajadus kui valik. Ma ei saa ilma kunsti tegemata olla, see hoiab mind edasi liikumas ja avastamas maailma ilu.
Mattia: Olen Giuliaga nõus, see pole valik vaid pigem vajadus. Kunstiga tegelemine ja loomine on mulle võimalus suhestuda ja suhelda reaalsusega. Ma teen reaalsuse läbi kunsti endale vastuvõetavaks. Jah, tihti paneb see mind kannatama ja kahtlema aga ilma selleta ei saa ma olla.
Mattia, sa kasutad palju looduslike materjale oma tööde tegemisel, mis on kõige ebaharilikum asi või materjal, mida oled kasutanud?
Mattia: Kas pead silmas materjali kui meediumit või kui objekti? Üks veidramaid objekte oli lehmakolp, mis seisis mu onu elamise sissesõidutee ääres aastaid. See kolp oli seal aastaid ja lõpuks nõustus onu selle mulle andma. Tegin kolbast tõmmise ja kasutasin tõmmisevormile jäädvustunud tekstuuri trükkides seda mitmele tööle. Mul on see tõmmis kaasas ka siin Vaskjalas ja plaanin seda kasutada veel kord.
Giulia, mis on sinu jaoks tänases kunstimaailmas kõige huvitavam või intrigeerivam teema?
Giulia: Mulle pakuvad suurt huvi mälu ja mälestustega seotud teemad. Seda just ühiskondliku kollektiivse mälu ja ajalootõlgenduste osas. Lisaks on viimasel dekaadil väga palju hakatud vaatama minevikule ja vähem mõteldakse ning fantaseeritakse tuleviku suunas. Igasuguste mälestustega tegelemine paneb mind tundma sügavamat huvi kuidas me kasutame oma mineviku kogemusi, kuidas me käime ümber selle infoga ja lõpuks millised on need nö. kõrvalejäätud versioonid mingitest sündmustest. Erinevatel generatsioonidel on täiesti erinevad arusaamad ja mälestused mingitest protsessidest ja juhtumitest, see on põnev ja pakub palju avastamist. Nii teadlastel kui kunstnikel on selles teemas väga palju veel uurimist vajavaid aspekte. Mineviku analüüsida on turvaline viis, tuleviku visioonid raske kuna pidevalt muutuv oleviku infomüra ähmastab kogu pilti. Samuti on ülipõnev uurida kes siis teeb need valikud mälestuste osas, kas meie ise või on tihti tegemist meile ettesöödetud versioonidega ühest või teisest sündmusest ja miks see nii on.
Mattia: Ma lisaksin sellele teemale, et viimasel ajal teeb kunstis tugevat comebacki natüürmort (elutu looduse ja esemete kujutamine kunstniku seatud kompositsioonis). Objektid või esemed, mis on tekkinud ja kujunenud ilma inimese sekkumiseta. Meie mälu või mälestused hõlmavad selliste asjadega kokku puutudes ainult väikest faasi objekti või eseme kujunemise perioodist ja me tegelikult ei suudagi omada täiuslike kollektiivselt identseid mälestusi. Postmodernistlik maailma või kunstikäsitlus on juba pikemat aega “moest läinud” selles plaanis.
Mille kallal residentuuris täpsemalt töötate?
Mattia: Jätkan oma seeriat “ Kaose elemendid” (it.k. Elementi di Disastro), olen seda sarja teinud juba viimased kaks aastat. See põhineb põlenud puudelt võetud tõmmistel, tõmmised tegin ühes Rooma lähedal asuvas männimetsas kus toimus suur metsatulekahju. Kasutan neid tõmmiseid nii skulptuuride tegemiseks kui ka maalidel ja joonistustel. Vaskjalas proovin neid kanda tsinkplaatidele. Kogu selle protsessi laiem mõte on jälgida aine kulgemist läbi aegruumi kanga ja ma olen märganud, et mingil hetkel tekivad sellised korduvad mustrid. See tähelepanek on tekitanud mus huvi kvantfüüsika ja kvantmehaanika vastu.
Aga kui jätta kunst korraks kõrvale, siis mis on moodsa ühiskonna “kaose elemendid”?
Mattia: Elu ise oma kõigis aspektides. Ma ei kasuta muidugi kaose mõistet päris vanade kreeklaste tähenduses. Inimese ajaloos on kaos ja katastroof siiski pigem negatiivse alatooniga, tänasel päeval on ju looduskatastroofide ja maailmalõpu temaatika väga laiade masside ning meedia jaoks pidev arutlemise koht. Mina maailma lõppemisse ei usu, pigem on inimkond esmakordselt sattunud olukordadesse ja sündmustesse millega me varem ei ole kokku puutunud. Ja kui meie infoajastul puuduvad kohesed vastused siis tekib mõtteline kaos ja paanika. Samuti on muutunud moraali, teadlikuse ja suhtlemise alused, eks see toob ka kaasa pingeid ja probleeme.
Giulia, mille kallal töötate teie?
Giulia: Ma tulin ilma konkreetse plaanita, kuna kasutan palju analoogfotograafiat siis siin Vaskjalas on selles osas väga head võimalused. Fotod ja pildistamine on minu nö. sketsid. Teemana uurin seoseid inimeste, mälu ja maastike vahel. Maastike pean omamoodi mälukihtideks, mis kannavad infot ajaloo, elude ja kogemuste kohta. Teadsin, et see maja ja ümbruskond on väga pika ajalooga ja siin on seda inspireerivat kihilisust. Olen teinud mõned valgustundliku värviga maalikatsetused, katsetan edasi ja vaatan kuhu see välja viib. Lisaks tegin ka tõmmiseid ja vorme, eksperimenteerin nende erinevate tehnikatega.
Sa rääkisid, et sinu jaoks on väga huvitav mälu teema, on nö. domineerivad versioonid ajaloost või mingitest sündmustest ja isikutest ja siis on palju sellist, mis on lükatud kuskile unustusse ja mida tänu sellele enam ei mäletata. Kes on sinu jaoks selline hea näide alahinnatud või teenimatult unustusse lastud kunstnikust, muusikust vms.?
Giulia: Inimesed, kes vähegi tunnevad huvi kunsti või kultuuriloo vastu teavad vaid kõige edukamaid. Ja kahjuks (võibolla ka õnneks) on ka siin edukuse suurimaks mõõdupuuks tuntud loojate loomingu rahaline väärtus. See rahas mõõdetav väärtuslikus on siiski tekkinud pigem ekspertide ja nö. promootorite avalike hinnangute või reklaami tulemina ning sealt on tekkinud töödele hind. Mina hindan loomingus pigem tekkivat emotsiooni ja ka ideed.
Mattia: Ma tooks ehk näiteks Itaalia maalikunstniku Giuseppe Zigaina (2 April 1924 – 16 April 2015), kes oli üks silmapaistvamaid postmodernistliku ajastu maalikunstnike aga ei saanud kunagi tõeliselt “tuntuks”, seda just rahvusvahelises plaanis.
Viimase asjana küsiksin pisut naiivse ja sloganliku küsimuse – kas kunst päästab maailma?
Mattia: Loodetavasti, võibolla. Pigem annab kunst oma kõigis vormides võimaluse maailma tunnetada ja mõista erinevaid vaatenurki isegi kui need on üksteisele vasturääkivad. Kunst soodustab intuitiivset ja empaatilist mõtlemist ning tihti leiavad inimesed vastuseid ja lõpuks ka lahendusi keerulistele küsimustele. Kunst on parim võimalus kogeda reaalsust teiste nurkade alt.
Giulia: Kunst on harjutus, mis paneb omandama uusi oskusi ja teadmisi. Ehk need teadmised päästavad meid kui selleks tekib vajadus.

Tänud vestluse eest!
Kunstnikega vestles Rae Kultuurikeskuse kogukonnatöö spetsialist Toomas Tilk