Rae valla kultuuriasutus

Üritused, klubiline tegevus, rahvakultuur- ja isetegevusringid.

DSC_6814_crop_introfoto : Janno Bergmann

Alexandra Nima (s. 1978, Austria, Graz) alias Anima on Austrias sündinud interdistsiplinaarne kunstnik, kes elab ja töötab Eestis. Ta on loominguline hübriid, kes tegutseb psühholoogia, kujutava kunsti ja tehnoloogia ristmikul.
Alates 2008. aastast on ta loonud mitmesuguseid arhetüübist inspireeritud tekstiilkostüüme, kirjutanud üle 1000 lehekülje ingliskeelseid laulusõnu ja eksperimenteerinud ringhäälingumeediat avalike telesinemistega Austrias, Eestis, Austraalias ja Saksamaal.
2010. aastal paluti tema ärikraadi jaoks kirjutatud bakalaureusetööd “Naised kunstis” esitleda Kunsthalle Baden-Badeni teadusraamatukogus.
Viimastel aastatel on ta laiendanud oma tekstiilitööd, kaasates oma disainidesse kantava (wearables) elektroonika, mis on suunatud laiemale digitaalselt interaktiivsele esitustüübile.
Vaskjala Loomeresidentuuris töötab ta uue projektiga, millest hiljem saab interaktiivne kleit ja mille saab käivitada kaughääletuse kaudu. Lisaks sellele viis ta läbi Rae koolimajas siiditrüki töötoa 10. oktoobril.

Tere Alexandra, tere tulemast Vaskjalga!
Sain meie kohtumisele eelnenud väikesest uurimusest aru, et oled lisaks kunstiga tegelemisele õppinud filosoofiat, psühholoogiat ja omandanud magistrikraadi äri valdkonnas. Oled teinud multimeediaprojekte, siiditrükki, moedisaini ja palju muud. Muljetavaldav kogemustepagas! Millega tegeled täna, mis on hetkel fookuses?
Selleks, et alustada algusest, pean mainima, et teadvustasin endale 19 aastaselt, et soovin saada kunstnikuks. Mul oli nägemus, milline peaks olema positiivne tulevik minu ja ühiskonna jaoks laiemalt. Ma nägin enda ümber väga paljusid õnnetuid, ennast halvasti või siis üldse mitte väljendada oskavaid inimesi, kellest osad muutusid seetõttu väga destruktiivseks. Ühel päeval lugesin Elias Canetti raamatut “ Massid ja võim” kus räägiti muu hulgas kuidas totalitaarsed režiimid nagu natsid või sovjeedid kasutavad rahvahulkades tekkivat dünaamilist sidet kurja tegemiseks ja agressivsuse õhutamiseks. Mul tekkis huvi kuidas oleks võimalik kasutada seda sama sidet hoopis millegi loova, positiivse tegemiseks. Siis, justkui jumaliku ilmutusena, nägin ühel kontserdil, et selline side oli nende kontserdil viibinud inimeste vahel. See side tekitas suure ühise energia, lõi veidi eufoorilise meeleolu ja andis kõigile positiivse laengu. Sellest momendist alates olin oma tees kindel.
Probleem oli ainult selles, et minu isa, kes oli olnud väga lootustandev kunstnik ja hiljem kunstikoguja ja kaupmees, oli lõpetanud kunstiga tegelemise just põhjusel, et sellega on väga raske ennast ja oma pere elatada. See teadmine tema kogemuse põhjal pidurdas mind alguses ja esimese hooga asusin õppima hoopis psühholoogiat, osaliselt oli selle valiku taga soov saada üle oma sisemisest ebakindlusest. Kahjuks oli enamus sama ala inimesi minu jaoks liiga negatiivselt meelestatud, pessimistlikud. Liikusin oma õpingutega moe erialale, sest see on väga loov, lõputute eneseväljenduse võimalustega ja vaatemänguline. Minu ambitsioon ei olnud siiski saada moeloojaks vaid pigem omandada kõik moe alased teadmised, millest oleks kasu mu kunstiideede teostamisel. Mõtlesin oma tee alguses pidevalt, kuidas teha kunsti, olla kunstnik nii, et ma ei peaks olema vaene ja võitlema pidevalt vaesusega. Mida ma saan teha selleks, et see nii ei saaks olema? Mulle soovitati õppida äri ja ettevõtlust, seda ma ka tegin kuigi see polnud mu esimene valik aga ma sain aru, et ma vajan neid teadmisi, et olla edukas. See tundus kuidagi loogiline, esmalt õppida raha teenima ja hiljem siis keskenduda kunstile, et materiaalsed pinged oleks maas. Minu ärimagistri teema keskendus naistele loovtööstuses, mille kirjutasin praktiseeriva kunstniku positsioonilt. Mul õnnestus saada ligi statistikale, täpsemalt siis loovtööstuses töötavate naiste palganumbritele ja need olid hämmastavalt väikesed. 2010 küsis mult seda tööd Baden – Badeni teadusraamatukogu, sest nad avastasid, et neil ega ka mujal maailmas ei olnud tehtud ühtegi sellist uurimust. Ma olin rõõmus ja optimistlik, et peale kraadi omandamist saan antud teemal uurimust jätkata aga üleilmne majanduskriis pani mind olukorda kus vaatamata värskele kraadile ja põnevale edasi arendamist vajavale teemale tuli sein ette. Avastasin ennast kõrgeltharitud töötuna olukorrast, kus olin liiga ülekvalifitseeritud Austria riigi jaoks ning tänu igal pool kehtivatele kollektiivlepingutele ei leidunud mulle ühtegi sobivat tööd. Töötukassa soovitas mul liituda treener/mentorprogrammiga, mis oli suunatud kunstiga tegelevate inimeste arendamiseks ja nende juhendamiseks. Kuna see haakus, suure kaarega küll, minu missiooni nägemusega siis liitusin ja peale programmi läbimist asusin otsima kliente – suuri kontsertkorraldajaid. Selleks ajaks olin enda kunstiprojekti, mis siis on põhimõtteliselt bändi kontseptsioon, arendanud teoreetilisest praktilisemasse faasi. Ennast ja oma kontseptsiooni käisin tutvustamas ka paaris talk-shows, mu tehtud kostüümid said täitsa hea vastukaja aga suuremast pildist ei saanud enamus midagi aru. Mu bändikontseptsiooni (Vetruvian Band Concept) peamine idee on, et igaüks võib luua endast ükskõik millise tegelase, kasutades kostüüme, erinevaid kunstilisi lähenemisi, suhelda oma publikuga väljamõeldud keeles kui soov on. See on nagu isikliku fantaasiakarakteri loomine.
Otsisin oma kontseptprojektile toetajaid kogu Euroopast, see viis mind kokku erinevate mõjuvõimsate ja rahakate inimestega, kes kahjuks võtsid kogu asja väga pealiskaudselt ja nende huvi kadus kiiresti. Mul olid tekkinud terviseprobleemid ja umbes kuue aasta vältel ei suudetud täpselt diagnoosida, mis mul viga on.
Otsustasin taaskord õppima suunduda ja seekord langes valik tehnoloogiaõpingutele Viinis. Sealt sain ma oma visioonile uue suuna või valgustuse – inimesi ühendab südamelöök, kuidas seda projitseerida riietele? Sellest ajast ehk 2017 aastast olen oma teadmisi kantavate elektroonikaga seotud riiete ja ka muude aksessuaaride osas pidevalt täiendanud. Südamelöögid sünkroniseeruvad kui koos on suurem grupp inimesi ja sellest saigi minu uurimuse ning kunstiprojekti põhiline suund. Näiteks teie laulva revolutsiooni ajal oli suur mass inimesi, kelle südamerütmid sünkroniseerusid ja see tõstis idealismi ja vaimsuse täiesti uuele, kollektiivsele tasemele.
2018 sain toetuse Erasmus + programmi raames ja otsides sobivat riiki, kus oma projekti edasi arendada, langes valik Eestile. Eesti digitaliseeritus, ettevõtjasõbralikus ja ka kunstikeskkond tundusid selleks olema kõige sobivamad. Asusin siin arendama oma Heartbeat Empathy äppi (mis on spin off versioon Vetruvian Band Conceptist) ja olen saanud aru, et nüüd, algidee tekkest pea 20 aastat hiljem on mul võimalus selle idee teostuseni jõuda. Muuseas, TalTechi ülikoolis käib millegi sarnase arendamine.
Kui jõudsin Eestisse siis asutasin siin oma ettevõtte, teen tõlketöid ja e-kaubanduse alaseid töid, ka sisukirjutamist. Kõik need teadmised ja oskused on suures pildis täiendanud mu ideed ja loodetavasti aitavad mul saavutada majandusliku sõltumatust, et saaksin rohkem keskenduda kunstile. Sest algne mõte on suures plaanis jäänud samaks, anda inimestele platvorm, mis võimaldaks ennast vabalt väljendada, suhestada kogukonnaga ja olla positiivselt loov. Et nad saaksid väljendada ennast vabalt, isegi kui see on pisut pöörases või “hullumeelses” võtmes. Et loovinimesed leiaksid ülesse oma publiku jne.
Minu kontseptsioon sisaldab lähenemist läbi psühholoogia, meedia, tehnoloogia, moe ja kõigi nende ühendamist tervikuks. Ma töötan praegu kostüümi kallal, mis tuleb kasutusele kogukondliku flash mobi perfoomantsi käigus. Sellel kostüümil on kasutatud LGBT värve, vanade inimeste õiguste rahvusvahelisi tunnusvärve, puuetega inimeste õiguste tunnusvärve ja laste õiguste eest seismise tunnusvärve. Nende õiguste aluseks on Euroopa Ühenduse põhiõiguste harta. Kostüümi võib nimetada jumalanna kleidiks kuna Euroopa oli Kreeka jumalanna, tema on üheks inspiratsiooniallikaks, samuti on disainis kasutatud Põhja-Ameerika indiaanlaste ribamustreid – sellise mustriga kleite ja riideid kanti tantsides haiguste vastu näiteks. Flash mob on plaanitud toimuma 27 Euroopa Ühenduse riigis, kostüümil on ees ja taga lõigud kõigi ühendusse kuuluvate riikide lippudega. Need lipud on elektroonilised ja läbi äpi kaugjuhitavad, kogu perfoomantsi kodulehel saavad inimesed märkida vastava riigi alla oma toetusavalduse ja kui teatud arv toetusavaldusi on registreerunud siis hakkab kostüümil põlema vastava riigi lipp. Mida rohkem toetusi, seda eredamalt lipud säravad ja kui vastava riigi lipp on jõudnud maksimaalselt süttida, hakkab mängima Beethoveni klassikaline pala Ood rõõmule. Flash mobiga soovin tõmmata tähelepanu EU põhiõiguste hartas sätestatud kodanike õigustele, nende kaitsmisele ja laiemas plaanis, et inimesed teadvustaksid oma õigusi. Olgu nad siis vähemused või enamlased. Diskrimineerimist ja eriti selle varjatud vorme, kus pealtnäha on kõik juriidiliselt korrektne, esineb iga päev.
Mainisid mitu korda varasemalt Vitruvian Band Concept projekti – mis see on?
See on muusikavaldkonnaga seotud kunstiprojekt, mis ühendab endas kontseptsiooni või täpsemalt erinevaid kontseptsioone bändidele. See sisaldab väga täpselt paika pandud esinemis – ja üldimagot, kostüüme, bändi suhtlust avalikusega ja kõike muud sellist. Kostüümide poole kindel osa on maskid, see annab artistile suurema võimaluse juhtida tähelepanu oma isikult oma loomingule ja samas lisab effektsust.
Kuidas on praegune olukord Sinu tegemisi mõjutanud?
Ühest küljest on kurb, et ei saa piisavalt vabalt ringi liikuda ja õhus on palju pinget, ebamäärasust. Teisalt on see olnud hea aeg tegeleda väga keskendunult oma projektiga, mõelda rahulikumalt ja olla nö. eemal tavalise suhtlemise tempoga kaasnevatest “kõrvalnähtudest”. Ehk siis võibolla on selline olukorra tõttu pealesunnitud aeglustumine paljude jaoks kokkuvõttes hea.
Teed oma residentuuris viibimise lõpetuseks workshop-I, mis seal toimuma hakkab?
Teen huvilistele siiditrüki õpitoa, olen valmistanud ette mõningaid kujundusi ja soovjad saavad ka enda kujundusi kaasa võtta trükkimiseks.

Kunstnikuga vestles Rae Kultuurikeskuse kogukonnatöö spetsialist Toomas “Tommyboy” Tilk