Kui vabariigi aastapäev reedel ja laupäeval tähistatud, ootame teid veel kinno ka. Pühapäeval kell 17.00 linastub meie suures saalis värske dokfilm „Armastusest..“ Kuidas sai paljutõotavast kunstnikust Veronikast naine, kelle elust tegi kunstnik Sandra Jõgeva brutaalse dokfilmi, uurisime autorilt endalt. Oma küsimusi võite Sandrale esitada kohe peale filmi, temagi on pühapäeval kohal.
Kõigepealt kõige tähtsam – kust sa oma filmi tegelased leidsid ja kuidas nad filmi ära rääkisid?

Tunnen Veronikat peaaegu 10 a. Ta oli noor paljutõotav kunstnik, kes liikus teatavas kunstiringkonnas, kus mul oli palju sõpru. Ja kui oli 20 a vana vana ning värske EKA tudeng, tegi ta Pärnu äärelinnas asuvas galeriis nimega Ville Karel Ghetto Space koos sõbranna ning tollal Academia Non Gratas õppiva Liivi Tantaaliga ühisnäituse, kus eksponeeris häid realistlikke maale, mis tegelesid sootemaatikaga.

Järgnevate aastate jooksul ta abiellus, sai lapsed, võttis EKA-st akadeemilist ning kui teda nägin ja juttu ajasime, ilmusid tema juttudesse detailid joomingutest Pärnu urgastes, uutest tuttavatest: eksvangidest ning tsüklijoodikutest, kes ei põlanud ära ka suuloputusvedeliku ning süütevedeliku joomist. Filmivõtted algasid 2013.a. kevadel, pärast seda, kui Veronika oli vabanenud eeluurimisvanglast pärast oma uue elukaaslase Fredi tapmiskatset, kööginoaga pussitamist rindkerepiirkonda.

Kas filmimise käigus toimus ka midagi sellist, mis sind kui paljunäinud inimest heas või halvas üllatas?

Loomulikult üllatas mind palju tsüklijoodikute elus. See, et Eesti meditsiinisüsteem ei anna kaugelearenenud alkoholismiga inimestele sisuliselt mitte mingisugust abi, soovitatakse pöörduda väga kallitesse erakliinikutesse. See, et tõesti juuakse nii suuloputusvedelikku Leda, tuntud ka “koridorikonjaki” ja “kuku-ruku” nime all. See tsüklijoodikute eluviis, omamoodi subkultuur. Ning loomulikult üllatas mind halvas mõttes seegi, et alkohoolik võib rasedaks jäädes hakata pärast pooleaastast kainust uuesti jooma, sattuda tsüklisse ning jätkata niimoodi 5. raseduskuu alguseni.

Andres Maimik tõi EE Areeni arvustuses välja, et kangelannal võib olla piiripealne isiksusehäire. Meenub Anu Auna mängufilm „Polaarpoiss“, mis keskendus bipolaarse isiksusehäire portreteerimisele. Kas tunned, et murrad oma filmiga samuti tabusid?

Arvan, et alkoholismi ulatus on meil suures osas tabu. Olen saanud palju tagasisidet filmile: inimesed on muuhulgas öelnud, et ekraanil toimuv meenutab neile lapsepõlve või mõnda lähisuhet alkohoolikuga.

Film filmiks, mis sul muidu muu kunsti vallas on praegu käsil, millal meie fuajeegaleriisse jõuad?

Valmistan praegu ette isiknäitust, mis kõigepealt pannakse välja Pärnus galeriisse Avangard. Avamine on juba 10. märtsil. See tegeleb minu 12 a pikkuse kogemusega dominana. Eksponeerin fotosid, mis on prinditud välja nii tavapärases, seinaleriputatavas formaadis kui 300 täispuhutavale padjale. Need fotod on täiendatud katketega minu klientide või nn orjade kirjadest minule, kirjeldades nende soove, ettepanekuid mulle, fetisheid ja ihasid. Näitus valmib koostöös fotograaf Jaak Kikasega ning graafilise disaineri Teet Raudsepaga.