Täna on sünnipäev ühel imetlusväärtsel noorel inimesel, kes meie õnneks on Kultuurikeskusega juba päris tihedalt seotud ning jääb loodetavasti meie sõbraks veel pikkadeks aastateks. See sünnipäevalaps on Ott Kattel, tänu kellele võiks minu arvates uuendada eestlaste kõne-käändu “iga asja peale Mihkel” hoopis nii, et see kõlaks “iga asja peale Ott”, sest tõepoolest, mida Ott ka ette ei võtaks – see tal ka õnnestub – olgu need siis keemiakatsed, bassikitarri riffid või kodumaa kaitsmise põhitõed Noorte Kotkaste seltsis.

Kõige sagedamini vaatab ta aga elu ja ilma läbi foto- või videokaamerasilma ja aitab meil jäädvustada seda, mis meie ümber toimub.

Õnnitleme Otti tänase tähtsa päeva puhul ja avaldame ühtlasi intervjuu, kus rääkisime Otiga tema huvist analoog-fotograafia vastu ja külaskäigust Tamperre.

Ott, sa käisid hiljuti ühel üritusel põhjanaabrite juures Soomes. Mis seal siis täpsemalt toimus?

See oli nn Tampere Camera Fair ehk siis Tampere Kaamera Laat või mess või kuidas öelda. Põhiteemaks on neil analoogfotograafia, filmiga pildistamine.

Kui palju sina kui puhas nn digi-põlvkonna esindaja üldse selle analoogmaailmaga kokku oled puutunud? Kas sa olid enne juba analoog tehnikaid nö nuusutanud või ikkagi siis kui Tapio siin residendiks oli, hakkasid selle tehnikaga tegelema?

No talvel kui Tapio siin oli, siis ta õpetas seda ilmutamise tehnikat ja pärast seda ma hakkasin tegelema, jah.

Enne sa polnud proovinud?

Ma olin ainult sellise kaasaegse filmikaameraga pilti teinud, aga mitte ise ilmutanud. Aga nüüd ma pildistan vanade vene kaameratega ja ilmutan ka ise.

Kuidas sulle tundub see vahe analoogi ja digitaalse vahel? Digifotograafias on sul ju omandatud teatud teadmised ja oskused, aga kas need sind kuidagi analoogiga tegelemisel ka aitavad või on see hoopis midagi muud?

No see ikka tuleb kasuks, pildisätteid ja kompositsiooni ikka oled juba treeninud.

Kumb on keerulisem tehnoloogia sinu jaoks?

Ma arvan, et ikka analoogiga on raskem. Selles mõttes, et digikaga sa saad teha ükskõik kui palju võtteid, aga filmi puhul sul on ainult 36 kaadrit ja pead lootma, et nende hulgas on mõni hea pilt. Üks rull maksab umbes 5€ ja päris piiramatus koguses neid ikka ei kasuta ka.

Analoogil on ikka omad asjad, mis selle keeruliseks teevad… Aga see filmiga tehtud pilt on ikka midagi muud kui digitaalne. Ta on füüsiline, seal keemilised reaktsioonid taga ja seda vaatad hoopis teise tundega. Paljudel vanadel kaameratel pole valgusmõõtjat, näiteks. Siis pead tunde järgi tegema, pead arvestama filmi tundlikkust ja kaamera ava ja säriaegasid ja igasuguseid selliseid asju ja fookuse ka veel kuidagi paika saama, mõnel kaameral on näiteks selline spetsiaalne skaala, mille järgi fookust sättida.

Ilmutamisel ma katsetan nende kemikaalidega ka ikka. Ükskord tegin kemikaalide lahuse vale suhtega ja kogu film läks lillaks, midagi peal ei olnud.

Aga siis ongi ju kogu film nässus? Sul ongi ainult üks võimalus ju asja teha ainult!?

Jaa, kui läheb sassi, siis ei saa ühtegi pilti. Kuigi see must-valge protsess, mida mina praegu teen, see on üsna selline ohutu. See võtab küll ka kaua aega, umbes 1,5 tundi, aga need kemikaalid ei ole nii kanged ja väga ei juhtu midagi kui ka näiteks kaugemaks lahusesse jätad või midagi.

Vahel võib ju fotokunsti seisukohast juhtuda nii, et see, mis läks justkui valesti, näeb tegelikult väga lahe välja. Kuigi ta ei ole päris selline, nagu ta oleks pidanud olema, eks?

Jaa, muidugi!

Aga kust neid filmirulle üldse praegu saab?

Tavalistes fotopoodides on tegelikult igal pool olemas erinevaid.

Aga räägime veel sellest Tamperes toimunud üritusest, kus sa käisid. Talvel Tapio kutsus sind sellest osa võtma, eks? Ja nüüd siis läksidki… üksinda? Kuidas sa julgesid?

Jaa, ma olin üksi, jah. Ei noh, see pole ju kaugel ja pole nii hull (naerab)

Aga majutus ja muu selline?

No majutusega oli selline lugu, et kevadel oli ka Vaskjalas residendiks üks teine soomlane – tantsijanna Outi ja meil oli tookord juttu, et tema vanemad elavad Tamperes ja et kui mul peaks minema öömaja vaja, siis saaksin nende või tema õe juures ööbida. Ja nüüd kui mul minek kindel oli, siis leppisimegi nii kokku, et ööbisin Outi vanemate juures.

Nii, et sul oli kodumajutus kohe!?

Jaa, see oli nii tore, et sai suhelda ka ja kohalikest oludest rääkida, ei pidanud kusagil hostelis olema või midagi sellist.

Aga kuidas sul soome keelega muidu on? Räägid natuke või pigem ei?

Ei, ma ei räägi. Natuke hakkasin aimama seal olles. No et kui rongis kontrolör tuli ja hakkas midagi lippudest rääkima, siis sain aru, et ta ei mõtle päriselt lippe, vaid ikkagi piletit. Aga igaks juhuks palusin tal inglise keeles üle öelda kui ta trahvidest ja muust rääkima hakkas.

Aga see Tampere Kaamera Laat oli siis nagu töötoa vormis, eks? Kas seal sa kinnitasid samu teadmisi, mida juba Vaskjala töötoas või õppisid seal midagi uut hoopis?

No seal kasutati natuke teist tehnikat kui me Vaskjalas kasutasime – Tamperes tegime märgplaat tehnikat, mis oli levinud 19. sajandi teisel poolel.

Kas osalejaid oli töötoas palju? Ma saan aru, et Tapio on seal kohalik tulihingeline analog-fotograafia eest võitleja, aga kui palju neid teisi osalejaid seal oli?

Töötoas oli äkki 7 inimest. Seal oli näiteks üks abielupaar, kes tuli oma pulmapilt nagu taaslavastama pärast 15 aastat. Ja siis üks fotograaf Jari Savijärvi oli see, kes töötuba läbi viis.

Kuidas sulle tundus, kes need teised osalejad seal olid? Kas oli sinu vanuseid noori veel?

Ei seal ikka mina olin kõige noorem. Kuigi see sama abielupaar, neil oli tütar kaasas ja tema oli minust veel noorem. Aga muidu teised ikka 10-20-30 aastat minust vanemad inimesed, kellel on ka kogemused ja kokkupuuted analoog-fotograafiaga olemas. Väga huvitav seltskond oli, sellised põnevad kunsti-inimesed koos.

Kas sa Tapio endaga ka kohtusid seal olles?

Jaa, ta oli ka seal.

Aga ta ikka mäletas sind ja suhtlesite seal ka omavahel?

Jaa-jaa, ikka rääkisime. Ma ikka aeg-ajalt küsin tema käest nõu kui ma ilmutamisega tegelen ja mingid asjad ei tule välja päris nii nagu tahaks. Ta õnneks on sotsiaalmeedias aktiivne, siis on lihtne suhelda temaga neti teel.

Kas ma sain õigesti aru, et Rae vald toetas sind kuidagi ka sinna Tamperesse minemisel?

Jaa, ma taotlesin neilt toetust sõidukuludeks ja tulin ilusasti eelarvega välja.

Kuule, Ott, võib vist nii öelda, et sa lõikad sellest Vaskjala Loomeresidentuurist ikka täiega kasu…no seda kõige paremas mõttes?

(naerab) No, jah. On küll nii. Aga tuleb ju…

Õige! Selleks ongi ju need võimalused loodud! Aga kui palju sa oma sõpradele või eakaaslastele räägid nendest kogemustest, mida sa sealsete inimestega suheldes oled saanud või kui palju nad teavad sinu tegemistest?

No kõik sõbrad teavad nagunii, et ma teen filmiga pilti. Mul ikka 90% ajast on mõni kaamera kaasas, mul on neid 11 tükki kokku praegu.

Ohoh! 11 kaamerat on koos digikaameratega?

Ei, 11 on analooge ja üks neist on analoog filmikaamera, millega saab siis filmi teha, aga sellega toimetamine on veel kordades keerulisem, nii, et sellega ma väga aktiivselt ei tegele praegu.

Kuidas sul praegu selle pimikus ilmutamise ja oskustega on? Kas sa suudad juba teistele edasi jagada ka oma oskusi või oleks sul ikka teadmisi juurde vaja?

Paar sõpra, kes mul tunnevad ka analoog-tehnoloogia vastu huvi, neile olen näidanud ilmutamist niipalju kui ise oskan. Ma saan selle pildi sealt nagu kätte küll. Must-valgena siis – nii nagu Tapio talvel õpetas. Aga ma tahaksin värvilise filmi ilmutamist ka õppida, aga selle jaoks vajalikke kemikaale on palju raskem kätte saada ja see protsess on keerulisem kui must-valge filmi puhul. Aga jah, nii palju oskan, nii palju olen näidanud sõbrale ka.

Sa alustad Rae koolimajas ka multimeedia ringiga?

Jah, novembris hakkame rohkem süvenenult tegema. Esialgu vaatame Loomeresidentuuri Loomingulistel kolmapäevadel, et kuidas huvilisi on ja kas mahume ruumi ja kõige mõttes. Aga jah, oleme selleks saanud väga head varustust osta – digitaalset tehnoloogiat siis ja loodame, et tuleb huvilisi, kellega saan oma seniseid teadmisi jagada. Läbi selle õpin jälle ise ka midagi!

Aitäh, Ott!