foto Ott Kattel

Rodolfo Liprandi (sünd. 1994) Itaalia päritolu skulptor ja installatsioonikunstnik, kes viimasel paaril aastal keskendunud okstest ja puitmaterjali jääkidest kujude tegemisele. Tema peamine fookus on looduslike materjalide ja jääkide kasutamisele – oksad, savi, luud, lehed ja muu selline naturaalne materjal vormub tema käe all erinevateks skulptuurideks või kujudeks. Ta on oma töödega osalenud mitmetel kunstifestivalidel Itaalias ja ka Poolas, kus ta 2019 töötas terve aasta Erasmus+ programmi raames. Vaskjala Residentuuris valmis tema käe all kaks kuju, mille pidulik avamine toimub 26.augustil Vaskjala Suvelõpu Minifestil algusega kell 18.00
Tere Rodolfo!
Kuidas jõudsid Vaskjala residentuuri ja kas töötad tihti erinevates residentuurides?
Mõtlesin residentuuris töötamise peale ja sobivalt mu mõttega näitasid mu sõbrad mulle Vaskjala residentuuri avatud kutsungit 2020 suvehooajale. Uurisin lähemalt – koht, pakutavad võimalused ja kõik muu tundus väga kena, kandideerisin ja osutusin valituks. Pean tunnistama, et minu jaoks on Vaskjala esimene residentuuri kogemus. Senini olen oma skulptuure teinud peamiselt erinevatel kunstifestivalidel või esitlenud neid näitustel oma kodumaal Itaalias ja ka Poolas.
Mismoodi jõudsid sellise skulptuurivormi juurde?
Sattusin aastaid tagasi ühele maakunstifestivalile kirde Itaalias, Isonzo jõe ääres. Seal oli terve suur park täis erinevaid installatsioone, skulptuure ja muud sellist. Kõik teosed olid tehtud looduslikest materjalidest – puu, kivi, metall, erinevad taimed, muld, savi jne. Kogu materjal oli kogutud kohapeal leiduvast. Ma vaimustusin sellest ja otsustasin samuti proovida teha tööd samasuguste materjalidega. Juba järgneval aastal osalesin ise sellel festivalil ja mu esimeseks tööks sai suur skulptuur mis kujutas metssiga. Seal tehtud kuju tuli hästi välja ja sellest innustatuna asusin tegema kujusid ja koostööd juba paljudes muudes kohtades.
Kas oled kunsti sügavamalt õppinud või on see pigem hobi, millest saanud elukutse?
Ma käisin kunstikallakuga koolis ja peale seda õppisin Max Fabiani nimelises Kunstiinstituudis skulptuuri erialal ning kraadi omandasin 2018 Bologna Kaunite Kunstide Ülikoolis. Praegu tegelen magistrikraadi omandamisega.
Itaalia on kuulus skulptorite ja skulptuuride maa ja selle kunsti pärandit on võimalik mõõta sajanditega, kas see vorm on ka tänapäeval sinu kodumaal aktuaalne ja kui palju uusi teoseid püstitatakse?
Jah ikka, jätkuvalt kasutatakse skulptuure avaliku ruumi – parkide, väljakute ja muude selliste kohtade dekoreerimiseks. Ajalooliselt on ehk klassikaline materjal kivi või marmor, millest skulptuure ja kujusid tehaks ja kaasaegsemad või muud materjalid ei ole nii aktuaalsed. Samas on skulptoritel päris keeruline ja raske jõuda oma töödega galeriidesse või näitustele, see on väga raske kui sul pole õigeid kontakte ja soovitajaid, häid sidemeid nö. õigete inimestega. Mulle isiklikult ei meeldi väga galeriid, ma arvan, et mu tööde mõte ja esteetika tuleb paremini esile maastikul, mitte piiratud ruumis. Ma soovin, et mu töödest saaksid osa kõik inimesed, mitte ainult nö. kunstipublik. Seetõttu ei pea ma ennast kunstnikuks, teen asju, mis teevad mind õnnelikuks ja mida tahan teha. Kunstnikuks kutsuvad mind teised. Idee on alati tähtis aga tegelikkuses naudin väga ka protsessi, asukoht ja keskkond, materjali otsimine ja selle kokkusobitamine pakuvad mulle suurt naudingut. See suhe mis tekib minu ja nende kohtade vahel on sõnulkirjeldamatu.
Kes või mis on sulle olnud suurimaks inspiratsiooniks ja eeskujuks?
Andy Goldsworthy näiteks, tema tööd ja kuidas ta kasutas erinevaid looduslike materjale on olnud suureks inspiratsiooniks. Kindlasti on mind mõjutanud ja eeskuju andnud minu õpetaja Davide Rivalta, ta teeb alguses okstest ja savist väiksed mudelid ja siis hiljem nende järgi kas kivist või pronksist suured kujud. Tema on mulle väga palju õpetanud eriti just tehnilise poole pealt. Davide küsis mult kunagi, et miks ma teen väikeseid kujusid ja see pani mind nö. suuremalt mõtlema. Alguses katsetasin metalliga aga kuna metall on suure kujuna väga raske siis jõudsin välja okste punumiseni. Pealegi oksi ja puidujääke on saada igal pool üle maailma. Skulptuurid peavad olema suured, väikesed kujukesed lauakaunistusena võivad olla küll kenad aga skulptuurid peavad olema suured!
Kuidas on lood sinu ja muusikaga, milline muusika sind inspireerib?
Kuulan peaaegu kõike, üles kasvasin pigem punki või metalit kuulates. Väga meeldib kuulata ka kodumaist (Itaalia) räppi. Muusika on mulle töötamise ajal peamine kaaslane, ilma selleta ei saa ma ennast õigesse meeleollu. See on mu kohvi, muusika annab energiat.
Millega sa veel tegeled peale skultuuride loomise ja installatsioonide?
See on mu põhiline fookus, aegajalt teen linoollõike trükiseid ja hobina olen katsetanud ka tätoveerimist. Tõsi, viimati mainitud tegevusega olen katsetanud ainult iseenda ja paari julge sõbra peal (naerab).
Siin Vaskjalas teed sa kaks loomaskulptuuri, siil on juba valmis ja põder võtab ka ilmet, miks just need loomad?
Siili panin ma püsti Ussiaugu tee äärde ja mõte teha siil tuli siinsest kohalikust legendist, et kunagi ammu elas Ussiaugu tee otsas üks kuri mees, kes lõpuks suri ussi hammustuse tõttu. Siilid teatavasti söövad madusid ja minu siil on siis selline kaitsev loom. Lisaks oli siil ju Eesti rahvuskangelase Kalevipoja nõunik. Ja veel – mõned aastad tagasi oli teie rahvuslooma valimine, siil kaotas hundile aga siiski, mõtlesin et siili kuju oleks minu austusavaldus sellele toredale loomale. Põder on jälle kogu Euroopa ja ka Eesti kõige majesteetlikum loom.
Tänud meeldiva vestluse eest ja edukat skulptuuride avamist!
Kunstnikuga vestles Rae Kultuurikeskuse kogukonnatöö spetsialist Toomas Tilk