Foto: Janno Bergmann

Laupäeval, 13.novembril ootab Vaskjala Loomeresidentuur Avatud Uste päevale, mille raames esitlevad oma loomingut kunstnikud Eneli Valge ja Natalia Kondratenko. Sündmus kestab 14.00 – 18.00

Natalia Kondratenko on sündinud 1989. aastal Domodedovos, Venemaal. Õppinud Rodtšenko kunstikoolis videokunsti ja Moskva Mossoveti polütehnilises kõrgkoolis fotograafiat. Elab Tallinnas, Eestis. Natalia kasutab sagedasti isiklikke esemeid, erinevaid tehnikaid ja materjale loomaks libadokumentaalseid autoportreesid. Kõige sagedasem teema on duaalsus (näiteks inimene kui looduse loodu ja ühiskonna ning tehnoloogia poolt vormitud olendi kahesus), uue mütoloogia kujunemine, moodsa suhe iidsega, tehnoloogia suhe maagiaga.
Vaskjala loomeresidentuuris tegeleb ta mustvalge fotograafiaga ja eksperimenteerib lähikonnast leitud kividele graveerimisega. Loodud objektid viitavad ideele digitaalse ja füüsilise maailma suhetest, virtuaalteenuste tarbimisest ja nende mõjust meid ümbritsevale keskkonnale.
Tere Natalia! Kuidas leidsid tee Eestisse ja Vaskjalga?
Tere, Eestisse asusin elama juba kolm aastat tagasi, Eestisse tõi mind armastus. Vaskjalas olen esimest korda, see on minu esimene residentuuri kogemus üldse. Väga hea koht töötamiseks, kena ümbruskond ja inimesed. Oma residentuuri töös kasutan kohaliku materjali, peamiselt ümbruskonnast korjatud kive. Teen neile graveeringuid ja lisaks siis must-valget fotot, kõigest kokku saab installatsioon. Minu peamine meedium on senini olnud foto, siin saan siis lisaks sellele teha asju millest olen pikalt mõelnud ja eelkõige just töötamine kohapealt leitava materjaliga.
Sa oled õppinud kahes erinevas koolis ja üks neist on Rodtšenko Kunstikool, kus lähenetakse õppetööle veidi suurema vabadusega kui tavalistes Venemaa riikliku programmi alusel tegutsevates koolides. Mis on selle kooli erinevus teistest Venemaa kunstikoolidest?
Vahest see, et seal on võimalik õppida erinevaid kunstivorme, ei pea valima ainult ühte. Foto ja videokunst, maalimine, installatsioon – sain õppida erinevaid asju ja see on olnud suureks abiks mu ideede teostamisel. Keskendusin suuresti analoogfotole, nüüd olen hakanud kasutama ka digifoto võimalusi, peamiselt selleks, et teha fotokollaaže. Suur erinevus Rodtšenko Kunstikooli puhul on see, et tegemist on täielikult erafinantseerimisel põhineva kooliga, kus saab õppida kaasaegse kunstiga otseselt seotud erialasid ja kindlasti on seal palju vabam suhtumine loovusesse ja loomingusse. Toetatakse noori kunstnike, loominguliselt saab olla palju vabam kui riiklikus süsteemis õppides.
Mille kallal töötad siin?
Ideega, et meie kaasaegses ühiskonnas tähendab tehnoloogia inimestele võimu, jõudu, maagiat. Sellele (tehnoloogia) omistatakse maagilisi tähendusi ja paljudele on saanud sellest omamoodi religioon. Mõte tekkis sellest, et töötasin kunagi tehnilises toes ja abistasin sellel ajal mitut tuhandet inimest erinevates küsimustes. Panin tähele, et inimesed kasutavad enamusi seadmeid ilma, et saaksid päris täpselt aru nende toimimise protsessist ehk siis asjad juhtuvad iseenesest – maagiliselt! Me toodame tohutus koguses digiprahti, seda kõike talletavad tuhanded serverid ja need serverid on nagu digisurnuaiad. Probleem on selles, et sellise surnud info säilimiseks on vaja palju reaalset energiat. Reaalses maailmas me näeme prahti, koristame – korrastame ja taaskasutame. Digimaailma praht ja ülejäägid on nähtamatud ja selle prahiga tegelemine ei tundu oluline. Soovin oma installatsiooniga pöörata tähelepanu, et selline nähtamatu soga digimaailmas on ikkagi reaalne energiat ja muid füüsilisi resursse koormav nähtus päris maailmas. Minu loodavas installatsioonis sümboliseerivad kivid selle prahi raskust ja fotode pool neid kasutaja nõusolekuid, millele me tihti ilma süvenemata jah ütleme. Ja need nõusolekud on sellise sisuga koostatud, et kogu kasutamisega kaasnev vastutus jääb alati meie kanda. Teenusepakkuja ei vastuta millegi eest. Päris elus on meil sarnaseid olukordi, kus me ütleme jah või nõustume tingimustega ilma teadmata, mis nõustumisele tegelikult järgneb või mida see nõustumine endaga kaasa toob. Nagu näiteks lepingud pangaga või muud sarnased.
Kas tänasel Venemaal on kerge olla kunstnik ja teha just seda, mis pähe tuleb? Kuidas on lood loomingulise vabadusega?
Kaasaegset kunsti väga ei toetata ja see pole riiklike kunstiprioriteetide esiplaanil. Ma arvan, et seal ollakse kinni nõukogude aegsetes arusaamades kunsti osas. Kunst peab olema ilus, klassikaline, monumentaalne. Neil, kes teevad kunsti, mis ei lähe ametlike hoiakutega vastuollu, on lihtsam ja riiklikult toetatakse neid rohkem. See on üks pool Vene kunstikogukonnast. Teine pool ehk siis sealhulgas enamus kaasaegse kunsti vorme praktiseerivatest ja loovatest kunstnikest moodustab omaette kogukonna, mis tegutseb täielikult ilma riiklike toetusteta ja hangib rahalisi vahendeid nö. erasponsoritelt või kunstimetseenidelt. See osa tegutseb tänu eratoetajatele ja initsiatiivile. Vabadusest – poliitilistele teemadele või ka inimõiguste teemadele tähelepanu pööravad kunstnikud on nö. undegroundis või väiksemates seltskondades hoitud aga niipea kui vastava teema ümber tekib suurem lärm siis tihti järgnevad sanktsioonid. Näiteks Julia Tšvetkova, kes avaldas näituse, mille sisuks joonistused samasooliste perekondade teemal, sai süüdistuse pornograafilise sisuga teoste tootmises ja levitamises ja 2013. Venemaal vastuvõetud “gay propaganda” seaduse rikkumises. Käimas on kohtuprotsess ja maksimumkaristusena võib teda ees oodata kuni 6. aastane vabadusekaotus. Kunstnik on oma loomingus pööranud tähelepanu naiste õigustele ja kehateadlikusele, samuti samasooliste õigustele. See on Venemaal vastuolus riiklike seisukohtadega ja sealt siis ka need repressioonid. Pussy Riot on ehk üleilmselt veelgi tuntum näide riiklikest repressioonidest, mis järgnevad kui kunstnike aktsioonid saavad liiga suurt tähelepanu, mis heidab halba valgust valitsevale süsteemile.
Kuidas sa leidsid tee kunstiga tegelemiseni?
Mu emal ja isal puudus praktiliselt igasugune suhestumine kunstiga ja nad ei olnud just ülemäära vaimustuses minu huvist kunsti ja kunstnikuks saamise vastu. Ma armastan neid siiski väga ja nad on väga targad ja olulised inimesed mulle. Lapsena kui soovisin, et mind viidaks kunstikooli või ringi maalimist õppima siis viidi mind hoopis iluvõimlemise trenni (naerab). Pean tunnistama, et ma ei armasta sporti kohe üldse. Varateismelisena läksin iseseisvalt kunstiringi, kus õpetati tegema pehmeid mänguasju ja sealt edasi juba tulid ringid kus õppisin siis muud. Tõsi, lõpetasin kooli ökoloogia erialal aga sain suht kiirelt aru, et see pole mulle kuna vabrik kuhu tööle asusin ökoloogina soovis mult ainult kinnitusi, et kõik looduskaitset puudutav on neil alati parimas korras. Peale kolme aastat töötamist lahkusin ja alustasin õpinguid Rodtšenko koolis, fotograafia erialal. Sealt edasi võin öelda, et minu töö on kunst.
Peale kunsti, mis on sinu jaoks hea meelelahutus?
Mulle meeldib kuulata muusikat, peamiselt küll siis kui olen täiesti omaette. Samas kui kontsertil käija siis väga lahedad on muusikafestivalid. Kuulan erinevaid žanre alates Vene folgist kuni elektroonilise või ka rokkmuusikani. Videokunst ja dokumentaalfilmid on alati hea meelelahutus. Filme meeldib vaadata, pigem küll selliseid, mis nõuavad süvenenumat vaatamist.
Aitäh meeldiva vestluse eest ja edukat näituse avamist!

Eneli Valge on vabakutseline kunstnik ja disainer, pärit Tartust. Elanud ja töötanud Tallinnas 1991-2018. Kunstihariduse omandanud Tartu Kunstikoolis, kaitsnud nii bakalaureuse kui magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias, täiendanud ennast erialaselt Hollandis – Utrechti Kunstide Ülikoolis visuaalsete kunstide ja disaini osakonnas. Kunstnikuna tegev aastast 2003. Valmistanud installatsioone ja kontseptuaalseid objekte, kureerinud näitusi ja korraldanud kunstiprojekte, loonud illustratsioone, raamatukujundusi ja seinamaalinguid, osalenud näitustel nii Eestis kui ka mujal. Töötanud kunstiõpetaja ja lektorina. Tegelenud pikalt ajalooliste portreemaalide kopeerimisega Soome eramõisas. Viimastel aastatel pühendunud digitöötlusele ja õlimaalile. Vaskjala Loomeresidentuuri tuli otsima eraldatust, et keskenduda ja alustada järgmise isikunäituse tööde maalimisega. Näituseprojekt tegeleb valgusega ruumis – interjööris või linnaruumis, mis on inimese poolt kujundatud. Ruum on ka inimese sisemine seisund. Kunstniku soov on tekitada vaatajas sisemine rahu, vaikuse seisund, aja peatumine. Vaskjalas valmivad neli maali, kus suur suurte akendega tühi stuudio viis looja õigele lainele. Lisaks sellele, et ta on püüdnud oma loomingus tabada valgust ja varju, inspireerib teda üks Goethe tsitaat – seal, kus on palju valgust, on ka tugevaid varje. Näituse maalidel saab olema esmapilgul kurblik tühjus, vaataja viibib ruumis justkui üksi. Kuskilt tuleb valgus ja langeb vari. Miski aga tekitab selles fluidumis emotsiooni ja paneb juurdlema – mis siin toimub!? Selle aga jätab kunstnik vaatajale mõtisklemiseks.
Tere tulemast Vaskjalga! Kas teed tihti residentuurides tööd?
See on minu esimene residentuur ja olen jõudnud selgusele, et peaks töötama residentuurides tihedamini. Aastas korra oleks väga hea, ma ei ole kindel palju Eestis residentuure üldse on, võibolla peaks nendele alustuseks ringi peale tegema. Igal juhul olen oma esmakogemusest väga positiivselt laetud. Siin on head tingimused ja saan keskenduda ainult kunstile. Tulin plaaniga maalida ja Vaskjalas on selleks eriti mõnus keskkond.
Sul on selja taga päris pikk karjäär, mitmed õpingud nii kodu- kui välismaal..
Oo jaa! (naerab). Eks õppida tuleb pidevalt ja palju, kunsti tegemine lihtsalt nõuab seda. Välismaal, täpsemalt Hollandis õppisin magistri tegemise ajal. See oli silmiavav kogemus just eriti metoodikate erinevuse mõttes, hollandlaste lähenemine õppetööle oli väga erinev ja palju avatum kui ma senini olin kogenud Eestis. Igal juhul on kõik need koolid ja kursused õpetanud mulle väga palju erinevaid vajalike oskusi, noh ja eks mul on päris raske ennast määratleda ka mõne konkreetse suunaga kunstnikuks, sest teha on saanud mikrodetailidest suurte mitmemeetrise pinnalaotusega installatsioonideni. Mind võib vist nimetada kaasaegseks kunstnikuks selle parimas tähenduses, pidevalt tuleb pähe ideid, mis nõuavad teostamiseks mingi uue oskuse omandamist.
Kui kerge või raske on olla kunstnik aastal 2021?
Pean tunnistama, et viimased kolm aastat olen saanud elada segamatut kunstnikuelu. Müün oma töid ja saan hakkama. Enne seda tegin ka ikkagi nö. päevatööd ja tegin oma kunstitööd selle kõrvalt. Eks selle võrra on olnud ka aega ja energiat kunstiga tegeleda vähem aga leib on jõudnud lauale. Lihtsalt kõik protsessid olid pikemad ja aeglasemad. Samas on see kunstitegemine ka nagu auru välja laskmine ja eks siis tellimustöödega jälle saab mingitsorti lisa sissetulekut.
Oled tegelenud sellise asjaga nagu koopiamaalid, mis see endast täpsemalt kujutab?
Jah, sellise töö tellijad soovivad teha eksponeerimiseks vanadest maalidest koopiaid. Need inimesed või ettevõtted on siis ametlikud originaalide omanikud, mitteametlike koopiate tegemine kvalifitseerub võltsimise alla ja on kriminaalkorras karistatav. Minu esimene kokkupuude koopia maalimisega oli kui mind kutsuti tegema Soome, ühe perekonna mõisa. Nende valduses olid perekonna portreed ja muud maalid, milledest vanim oli maalitud 1620. aastal. Originaalid viidi Helsingi ühte muuseumi, koopiad jäid kaunistama mõisahoone ruume. See on väga spetsiifiline töö, igal kunstnikul, kes oli mõne pildi teinud, on ju oma käekiri, omad tehnilised nõksud ja eripärad. Pean tunnistama, et ma ei olnud enne seda kogemust väga suur portreemaalide fänn aga reprode tegemise käigus nikerdades sain täiesti uue mõtestatuse ja kogemuse. Väga palju oli eeltööd, mille käigus uurisin iga konkreetse pildi maalinud kunstniku elu ja töid põhjalikult. See reprode tegemine muutis ka minu maalimise tehnikat, maalin nüüd võibolla veidi nüüd “nina vastu lina”.
On sul ette tulnud ka olukordi, kus pead mõne tellija soovile ei ütlema?
Jah ja ei. See konkreetne juhtum, millele ma pikalt ei ütlesin puudutas ühe maja välisfassaadile joonistamist-maalimist. Nimelt soovis tellija, et teeksin ta tuliuuele majale praod, augud ja muud sellist. Põiklesin väga pikalt, ta ei jätnud jonni ja kui tulin enda meelest heale lahendusele, et küsida nii suur summa töö eest, mis isu võtaks, juhtus hoopiski, et ta oli nõus ja tuli teha.
Millega tegeled Vaskjalas?
Maalimisega, seekord ei mingeid inimesi (naerab). Valgus ja vari, tühjus, vaikus on need teemad mida tahan siin kujutada. Alustasin maaliseeriat, millest plaanin teha isikunäitust. See mõte nendel teemadel on peas loksunud aastaid, kogusin (pildistasin) oma ideed edasi andvatest ruumidest ja valguse-varju mängu hetkedest korraliku fotoportsu ning alustasin selle põhjal sketšimisega.
Mis lahutab sinu meelt?
Muusika on üks kindel osa mu töö tegemise rituaalist. Kontseptsiooni loomine muidugi eeldab ikkagi vaikust. Väga meeldib lugeda luuletusi, see on osade poeetide puhul imetlusväärne kuidas nad oskavad sättida sõnu viisil, mille peale ise ei oskaks kunagi tulla. Eesti klassikutest tooksin esile ehk Betti Alveri, Viidingu ja Alliksaare, uuemast ajast Kivisildniku või Tormi Kevvai, kes pole tegelikult ju luuletaja. Ja tantsimine – see on supermaandaja!
Tänud meeldiva vestluse eest!
Kunstnikega vestles Rae Kultuurikeskuse kogukonna töö spetsialist Toomas Tilk