Alustame algusest. Klunker on pehmelt öeldes väärika ajalooga ning oluline kultuurisündmus meie vallas. Mis tunnete ning mõtetega võtsid ette tänavuse Klunkeri kunstilise juhtimise?

 

Suure ärevusega eelkõige. Mulle endale meeldib väga oma projektide teemadesse süvitsi minna ja seedida rahulikult omi mõtteid. Klunkeri juhtimise ettepanek tuli väga ootamatult ning oli vaja kohe asuda tegutsema, mistõttu jäi rahulik seedimisaeg väga üürikeseks. Samas peale esimest kohtumist valla muusika- ja tantsurahvaga sain palju kindlust juurde, et see on siiski meie ühine pidu ja selle õnnestumine on meie ühine vastutus. Selles mõttes on siin ikka super äge suhtumine.

 

Ilma pikema jututa – kas tänavune Klunker tuleb kuidagi teisiti?

 

Raske öelda, kuna mul ei ole millegagi seda võrrelda ju. Selles mõttes tuleb teisiti, et minu elu esimene Klunker, seega minu enda jaoks see tohutult oluline. Ma tahaksin möelda, et kusagilt otsast ikka on ta ka teise näoga, kuna minu kogemused on teistsugused ning Klunkerit kokku pannes ma lähtungi enda senistest kogemustest. Mulle endale meeldib lavastades jutustada lugu, kus oleks ilusasti algus-kulminatsioon-lõpp. Olen tähele pannud, et minu lugudes on lõpplahenduseks üldiselt meie ise sellistena nagu me oleme, ja nii ka seekord. Eks Klunkeril saate ise näha.

 

 Oled lavastanud ka laulupidude tule tulemist, kas see andis julguse korraldada Klunkerit?

 

Jah, kindlasti oli eelmise peo TuleTulemine üks korralik kogemus, millele olen toetunud pidevalt. Lisaks olen lavastanud mitmeid rahvatantsukontserte ning olnud lavastusmeeskonnas ka Tartu maakonna tantsupidudel.

 

Millest üldse sedasorti suursündmuse lavastamist alustatakse, kuidas see töö päriselt välja näeb?

 

Üldiselt algab töö ideest, millele kasvatatakse aja pikku „liha“ ümber repertuaariga. Siin aga oli vastupidi, enne oli repertuaar ja siis tekkis idee, nii et selles mõttes oli väga põnev väljakutse. Ja edasi hakkab pihta suhtlemine. Suhtlemine, suhtlemine ja suhtlemine ning sekka ka planeerimist. Sellisel sündmusel on alati kõige olulisem esineja ning planeerides peab lähtuma sellest, kuidas neil parem on. Sul võib ju olla suurepärane idee, aga kui sa teed sellega liiga esinejatele, siis kukub kogu asi kokku. Suur roll on ka logistikal, ehk kes kus ja millal on. Järgnevad nädalad mööduvadki mul nende küsimuste all.

 

Su enda taustas on oluline koht tantsimisel, kuidas ja millal sa sattusid sellega tegelema?

 

Rahvatantsu tantsima sattusin ausalt öeldes kiusust. Väiksena ema pani võistlustantsu aga see mulle ei meeldinud, siis tegelesin muude asjadega vahepeal. Neljandas klassis sain sõbraks ühe klassiõega, kes käis tantsimas tantsuansambel Sõlekeses ja ta pidevalt rääkis kui äge tal seal on. Mina aga ei uskunud ning otsustasin kiusuks ka rühmaga liituda, et saaksin kindlalt öelda, et tegelt seal ikka nii äge ka ei ole. Eksisin rängalt. See oli siis kuusteist aastat tagasi ja endiselt on rahvatantsu trennides äge. Praegu ma ise tegelen peamiselt küll juhendamisega ning mõnus on vahel mõelda, et panustan ägeda keskkonna tekkimisse.

 

Aga laulmine?

 

Laulnud olen peamiselt kooliajal, siis sai kõik kooriliigid läbi käidud ja tütarlasteansambliski lauldud. Laulupeole aga ei jõudnud kordagi, tantsupidu oli olulisem. Laulda mulle endale meeldib, kuna häält on aga vot viisi pidamise osas vajaksin kõvasti treenimist. Samas vahel trennis tantsijad mu leelotamise peale ikka ütlevad, et laulan ilusasti. Trennis mulle meeldib veel tantsudele enda laulusõnad välja mõelda, mis suunavad tantsijaid või annavad neile tagasisidet. Nii mõnigi rühm on soovitanud, et võiksin enda „laulud“ linti laulda ja kogumiku välja anda, ju siis kannatab kuulata küll.

 

Muidu askeldad põhiliselt Tartumaal, kuigi oled Tallinnast. Mis sind lõuna-Eestis kinni hoiab?

Tartu linn ise meeldib mulle väga. See on kuidagi nii nooruslik ja kihab tudengitest ja samas on väga omane ning armas. Tallinnas üles kasvanuna jäi mul puudu kogukonnatundest ja selle ma Tartust leidsingi. Hetkel elan Karlovas ja ääretult mõnus vibe on. No ja mu tantsijad hoiavad mind päris kõvasti kinni, nad nii hoolivad ja hoolitsevad minu eest, et ei suuda neid omapäi jätta. Kuigi pea kõik mu tantsijad on täiskasvanud inimesed ning enamus minust vanemad, tunnen mingit emaarmastust nende vastu ja mõtlen nendest kui enda „lapsukestest“.

              Mis mulje on meie koorilaulu- ja rahvatantsurahvas sulle jätnud, kas me oleme erilised?

Kindlasti, siinne rahvas on ikka väga eriline. Just see vastutuse võtmine ja asjalikkus üllatas mind kohe alguses. Mul on tunne, et sellel peol on mul oma kümmekond assistenti, kuna nad kõik panustavad sellesse ja samas aktsepteerivad minu mõtteid ja tegutsemisviise. Ma olen harjunud töötama hierarhilistes meeskondades, kus on määratud juht, assistent, lavastajad jne, kuid siin toimub kõik kuidagi väga orgaaniliselt ning vastutusvaldkonnad loksuvad ise paika erinevate inimeste vahel, ilma et peaks kedagi määrama ja valima.