Eelmisel nädalal avasime kultuurikeskuse fuajeegaleriis, kodanikunimega Rae Kunstiplatsil, uue näituse. Sedapuhku kaasaegse kunstniku Janno Bergmanni töödega. Muidugi tuli meistrilt ka pisut aru pärida, ikkagi kaasaegne kunst.

Kõigist kunstivormidest valisid seekord näitamiseks kaks fotoseeriat. Miks nii ja miks just need?
Üks põhjus oli kindlasti, et kui see pakkumine tuli, siis ma parasjagu tegelesin nende seeriatega. Teiseks põhjuseks oli see, et Rae Kunsti Platsi tundusid need hästi sobivat.

Fotoseeria „Punane ja must“ on algselt olnud üks teine teos, tahad sa sellest rääkida?
Algupärane teos valmis 99. aastal ja sai loodud 35mm kinofilmile. Kogu loomeprotsess oli manuaalne ja füüsiline, mingit digitaalset sekkumist ega ka kaamerat ma protsessis ei kasutatud. Oli vaid tühja pildi ja heliribaga filmilint, värv, teip ning trükimasin. Sellel ajal olin ma juba teinud mitmeid videoteoseid ja omandanud videomontaaži oskused. Samas tundus arvutiga montaaži tehes, et kogu protsess on kuidagi liialt etteaimatav ja tulemus kohati ehk isegi lamedavõitu või elutu. Seega huvitas mind töötamine low-tech vahenditega ja eksperimenteerimine.

 

Sina ligi paarkümmend aastat tagasi ja sina nüüd – mis see on, mis „Punase ja musta“ edasitöötlemisvääriliseks muutis?
Teose loomise järgselt, 90ndate lõpus, sai seda näidatud vaid kaks korda: Nongrata korraldatud Fideo ja Vilmi festivalil Pärnus Mai kinos ja Raivo Kelomehe korraldatud French-Baltic-Nordic media festivalil offline@online Tallinna Kinomajas. Seda lihtsalt sellel põhjusel, et töö oli 35mm kinofilmil ja selle näitamiseks oli vaja kinoprojektorit, mis enamasti olid aga kinosaalides ja ligipääs neile üsna piiratud. Nii jäigi taies riiulile rohkem kui 15 aastaks tolmu koguma.
Eelmise aasta kevadel pöördus minu poole sõber Indrek Palu, kes otsis mingit liikuva pildiga visuaali, millele komponeerida heliteos Merepäevadel Kultuurikatlas toimuva kontserdi jaoks. Materjal sai selleks tarbeks digiteeritud ja taiesele uuesti otsa vaadates sai mulle hetkega selgeks, et see väärib uut tegelemist ja tähelepanu.

Et siis kaasaegsest kunstnikust on saanud tagasivaataja?
Võib nii öelda küll, kui sa tahad näha siin mingeid vastuolusid. Mina neid ei näe – tagasivaatamine on loomulik protsess, millega kunstnik mõtestab enda loomingulist teekonda, mõtestab kaasaega ja ka ennast selles voolamises. Seega ma usun, et ei tule kahjuks ka kaasaegsel kunstnikul teha vahel väike tagasivaade. Peamine, et oleks, kuhu tagasi vaadata.

Hästi, see teine fotoseeria „Kosmiline köök“ on alustatud mullu ning jätkuvalt töös. Esitled nagu poolikuvõitu tööd näitusel?
Poolikuvõitu? Ei, kindlasti mitte! Teos on juba terviklikuna vaadeldav, muidu ma poleks seda näitusele üles pannud. Kõik oluline, mis teeb selle teose tervikuna vaadeldavaks, on juba seal: narratiiv, visuaalne esteetika, kujuteldav aegruum jne. Küll aga, jah, on mul plaanis selle seeriaga edasi töötada. Võibolla muutub tulevikus ka vormistus, sõltuvalt võimalustest. Hetkel aga, ehk siis kaasajal, on ta valmidus 100% – mis juhtub homme või paari kuu pärast, on veel teadmata. Võibolla lisandub seeriale veel pildimaterjali, võibolla mitte – õnneks on see kunstniku enda otsustada.

Kas kuidagi kaasaegsem polnuks üles astuda mõne videokunstiteose või installatsiooniga meil?
Pean tõdema, et mulle jääb kahjuks hetkel üsna ähmaseks, mis võtmes sa määratled seda nn kaasaegsust. Kas sa viitad meediumile, sisule, vormistusele, interaktiivsuse defitsiidile või veel mingile väljakujunenud praktikale? Videoteosed on näitusel esindatud, minu hinnangul on neid seal kogunisti kaks. Mis puudutab installatsioonikunsti, siis sellega ma olen tegelenud viimased 7 aastat – viimase installatsiooni võtsin maha galeriist Metropol nädal enne selle näituse avamist.
Vahel on hea ja isegi vajalik teha ka midagi muud. Kindlasti on näituse tegemisel oma osa ka ruumi spetsiifikal. Rae Kunsti Plats on hea eksponeerimispind, kuid siin peab silmas pidama, et kunsti eksponeerimine ei ole kõnealuse ruumi ainus funktsioon – märkimisväärse osa ajast on ta ka kontserdi või etenduse külastaja jalutamise saal. Selliseid esmapilgul kõrvalisena näivaid nüansse tuleb tihti arvesse võtta, neid annab ületada, mugandada või kaaperdada, aga alati pole seda vaja teha, eriti veel kui puudub taoline ülesandepüstitus.

Milline on tuleviku kunst?
Tuleviku kunst on tajusümbolite keeles, informatsiooni kadu saab seal olema praktiliselt olematu, tõlgendused võivad varieeruda vähesel määral ja seda tänu tõlgendaja assotsiatsioonidele!

Janno Bergmanni näitus Rae Kultuurikeskuses jääb avatuks mai lõpuni ja seda toetab Kultuurkapital.