Ta oli 17. sajandi Prantsusmaa kõrge ametnik, kes elas ja töötas kuningas Louis mitmeteistkümnena barokse paruka paistel. Kuid ta polnud Richelieu ega Mazarin. Ajalukku ei läinud ta oma panusega poliitikasse, vaid kultuuri. Saame tuttavaks – tema ongi Charles Perrault. Kui ta nimi midagi ei ütle, siis tema kirjutatud kunstmuinasjutud on tuttavad kõigile, kes on olnud kunagi lapsed.  Ning kassisõpradele kirjutas ta erilise maiuspala, loo saabastega kassist.

See on mitmetasandiline muinasjutt. Lugu kassist, kes aitas oma vaest peremeest, kuni viimane sai kuninga väimeheks. Esmapilgul romantiline ja õnneliku lõpuga seikluslugu, sügavamal tasandil aga lugu eetikast ning selle piiridest. Olgem ausad, Perrault’ kirjutas selle loo 17. sajandil, mille üheks märksõnaks olid jesuiidid. Teate küll – just neilt pärineb suhtumine, et eesmärk pühitseb abinõu.

Kuid kuna tollane ühiskond oli tänapäeva mõistes pea olematu sotsiaalse mobiilsusega, siis võime küsida, mis plaanis ja kelle käitus kass jesuiitlikku tegutsemistõde aluseks võttes alatult, mis plaanis ja kelle jaoks tegi selle sama põhimõtte järgi tegutsedes suure teene. Ja üldse – kas me saame mõista või hukka mõista looma, keda inimkond pole suutnud  alates põlluharimise algusest, kui ta inimese juurde tuli, oma käe järgi välja treenida. Erinevalt koertest.

Muinasjutu sisu me teile ümber jutustama ei hakka, seda teeb elavas ettekandes esmaspäeval 13. märtsil algusega kell 13.00 meie suures saalis lasteteater Reky Viljandist.  Kuid mis peamine – see lugu on mõeldud väikestele, kuid sobib ka suurtele. Ning paneb mõtlema.