Noore Eesti-Prantsuse päritolu kunstniku näitus mõjub värskelt ja üllatavalt, kuigi pealkirja järgi võiks oodata ka midagi märksa masendavamat.

Marc Léger Sauvageoti näitus “Kas mu vanaema on kolonialist?” Rae Kunsti Platsis tundub esmapilgul kukkuvat täie hooga praegusesse sotsiaalpoliitilise kunsti megatrendi, mis kütab end valge rassi kollektiivse süütundega kõigi teiste ehk arengumaade rahvaste suhtes. Rajasid ju enamik Euroopa arenenud riike oma jõukuse suuresti just Aafrika, Lõuna-Ameerika ja Aasia varadele, mis pärismaalastelt klaaspärlite eest ja orjatöö hinnaga välja peteti.

See kõik on tõepoolest kohutav. Üldse on maailmas väga palju kohutavaid asju nagu vihmametsade raadamine, põgenikeparved Vahemerel, koobaltikaevandused Aafrikas, mustade õigused USA getodes ja palju muud, kuid kas kunstnikud kusalt hoopis teisest maailmanurgast ja kultuurist kõige selle üle südant valutades on ikka päris siirad? Või on tegu pigem trenditeemaga, millega kindla peale välja minnakse, et oma karjääri kunstimaalimas õlitada?

Sellised küsimused tekkisid näiteks viimatise 2022. aasta Veneetsia binennaali Eesti ekspo kontseptiga tutvudes, kus isegi omaaegsed botaanilised joonistused (mida bioloogiaõppurid tegelikult siiamaani õppevahendina kasutavad) olid kuidagimoodi kolonialismisildi külge saanud. Sama eelarvamusega läksin vaatama ka Marci näitust, kuid pidin õnneks pettuma.

Esiteks, selgus, et tal oli päriselt prantslannast vanaema, kes päriselt uuris Prantsuse kolooniate rahvamuusikat. Näituse pealkiri on küsimuse vormis ja vaatajana vastaksin sellele, et ei, ei olnud. Jah, tõesti toona toimus Pariisis suur koloniaalekspo, kus näidati kunstlikult lavastatud keskkonnas pärismaalaste laulu ja tantsu.

Aga samas jäid vanaema tööst alles ka arhiividesse helindid ja üleskirjutused pajude rahvaste kultuurist, mis praegu muidu ehk oleks kadunud. Kas me peaks olema pahased baltisakslaste peale, kes uurisid eestlaste kultuuri ja talletasid seda jõudumööda? Arvan, et mitte.

Teine positiivne näitaja Marci käsitluses kolonialismist on vahendite valik – ta ei kasuta otse või kergelt töödeldu fotosid jm arhiivmaterjale, nagu seda enamasti kiputakse tegema, vaid ta oli vanaemast alles jäänud visuaalid maalideks vormistanud.

Maalimine sunnib inimese üsna teistmoodi ja julgen väita, et sügavamalt suhestuma käsitleva teemaga kui video- või fototöötlusprogramm. Maalimine sunnib nähtu oma isiklikes kujunditeks vormima, mitte neid lihtsalt modifitseerima. See on umbes selline vahe, nagu  värviraamatu värvimisel ja ise joonistamisel.

Marci maalid on lennukalt ekspressiivsed, samas osava käega tõmmatud jooned ei jäta kahtlust sellest, mis pildil kujutatud. Värvigamma on küllaltki omapärane – pastelsed toonid kontrastis mustaga. Üldse on seal kontraste parasjagu palju – vahelduvad tühjad ja tihedad pinnad, jooned ja vormid – et pildid oleks huvitavad vaadata ka siis, kui ei teaks, mis nende mõte on.

Tänu Marci maalijakäekirjale saab raske teema sooja ja sõbraliku tunnetuse, kust ei puudu mõistmine kõigi osapoolte suhtes ja vaataja võib kinni püüda lootuskiiregi, mis ütleb, et ehk ilm polegi veel päris hukas.

Mari Kartau

Näitus on avatud 9. jaanuarini.
Toetas Eesti Kultuurkapital