Täna on meil kunstipäev. Sel puhul avame kell 19.00 kultuurikeskuse fuajeegaleriis uue näituse, Tiina Tammetalu “Naise väe”. Jah – te kõik olete sinna oodatud, eriti Rae valla kunstinoored, kellele on see võimalus nuusutada kunstielu pidupäeva, uue näituse avamist kodukamaral.

„Tahan tegelda ehtsate ja loomulike asjadega,“ oled öelnud ühes vanas intervjuus, kui hakkasid akti maalima. Oled sa kõik need aastad jäänud kunstnikuna sellele tahtmisele truuks?

Jah. Ehtsad ja päris asjad meeldivad. Mulle meeldib figuuri maalida natuurist, st. ideaalne on, kui saab kasutada elusat modelli, aga see on tänapäeval luksus, mis on aina raskemini kättesaadav. Kõigil on kiire ja ruumi on ka järjest vähem. Viimati kutsusin ühe toreda ilusa priske modelli, Eestimaa naise, kelle nimi on Maria (venelanna rahvuselt) poseerima oma eelmisesse, vanalinna ateljeesse. Siis müüs linn kinnistu maha, läks ka minu ateljee. Kolisin Kunstihoonesse. Sealses ateljees on aga ruumi nii vähe, et isegi normaalkaalus modell sisse ei mahu.

Oma varasemas maalijaelus olen väga palju oma head nooremat õde ekspluateerinud.

Aga jah, meeldib ehedus ka materjalides, hea linane lõuend, õlivärv, korralikud raamid jne. Päike või tugev soe hõõglambi valgus (mitte mingi halli ja külma pimedust kiirgav halogeen), soojus jne-jne kõik see on maalimise juures oluline.

„Naise vägi“, mis lugu on selle näituse ja nime taga, selle kandev idee sinu jaoks?

Mida naised tahavad? Iga naine võiks küsida: mida ma tahan? Ja proovida iseendale selles võimalikult ausalt vastata. Ning siis proovida seda vastust meeles pidada, et selle poole püüda, kui vaja, siis ka trügida. Hoida oma eesmärk silmade ees ja mitte lasta meediast või kasvatusest pähe istutatud võõraste kujutelmade, võib-olla ka traditsiooniliste, kuid rõhuvate ja alandavate normide ja ettekujutustega, igasuguste asendustegevuste ja jamaga end oma jõust tühjaks joosta.

Eesti naine, kes ta arhetüübina on sinu jaoks? Tiiu-talutütreke, libahundi-Tiina, Kõrboja-Anna või keegi neljas?

Eesti naine on tubli Tori hobune. Tubli töökas loom. Või nagu külmutuskapp. Tubli kodumasin. Kui nii, siis on hästi. Halvemal juhul on ta ohver. Minu enda suguharu esiemadest on mõned olnud väga jõulised ja võimukad naised, üksinda tipus ja vägesid juhtimas. Ma ei usu ka sellesse.

Just mõtlesin, et näe, ei leiagi eesti kirjandusest sellist naisetüüpi, kellega mina end samastada tahaksin. Siis meenusid Viivi Luige minategelased – ja need on vist ainsad naised, kes mulle kuidagi isiklikult hingelähedased on või kelle kohta kujutlen, et mina või üldse naised võiksid tahta neis end ära tunda.

Sina ja feminism?

Eesti feminis? No ei tea, kas nutta või naerda. Suhteliselt masendav, kui feminismi hakatakse tõlgendama pelgalt alternatiivse seksuaalsusena. Nagu see mullu mingis Sirbi erinumbris juhtus. Kitsas ja lamestav. Paistab, et see, mida Eestis feminismi sildi all aetakse, devalveerib nii feminismi kui selle parimaid püüdlusi.

Oled kunstnik ja oled ka kuraator – kui palju mõjutab kuraator sinus kunstnikku, seab ta raame või vabastab neist, kui asud mõne uue idee kallale?

Mina olen kunstnik – kunstnikuna olen professionaal. Kuraatorina olen ka ikkagi vaid kunstnik, aga selline näitust koostav ja kureeriv kunstnik. Täpsustan seda seepärast, et professionaalsed kunstiteadlased-kriitikud-kuraatorid teevad siin väga suurt vahet: nemad on teadlased, meie aga kunstnikud. Ilmselt isegi kasutame erinevaid aju poolkerasid. Aga rõhutan seda vahet ka sellepärast, et olen peaaegu alati saanud veenduda, et kunstnike koostatud ja kureeritud näitused on rikkamad, mitmekihilisemad ja kokkuvõttes tummisemad kui nn professionaalseteks kunstiteadlasteks õppinud kuraatorite koostatud asjad. Neil lihtsalt jääb tihti midagi vajaka. Miski kunstnikupilk või kunstniku-tunnetus. Nad on kuidagi ettearvatavad ja mitte eriti originaalsed. Teisalt ka ei morjelda ilmselt kunstnikest kuraatoreid nagu minagi olen, see selgelt tõrjuv hoiak, vastupidi, lõpuks on see isegi tegudele provotseeriv, kui nn professionaalide poolt ollakse jätkuvalt uimased või tuimad mittemärkama intrigeerivaid teemasid, mis lausa maas vedelevad ja ootavad üleskorjamist. Sest sa võidki nii ootama jääda. Või ma ei tea, kas peaks palvetama kriitikute kunstiteadlaste jalge ees ja paluma, et oh, tehke see või teine teema ära? Lihtsam ja huvitavam on asja ise tegema hakata.

Kunstniku lähenemisnurk erineb päris kindlasti kriitiku või teadlase omast. Nii et jah, kui midagi koostan, siis just seetõttu, et maalikunstnikuna näen seal mingit potentsiaali, mis täna kunstiteadlasest kuraatorile veel üldse korda ei pruugi minna. Milleni tema täna pole veel arenenud. Ja ei saagi olla, kuna seda asja pole ju veel olemas. Kunstiteadlased lohisevad sündinud faktide kannul. See ongi see suur vahe kunstnikega, sest kunstnik on oma parimail hetkeil esmaavastaja, seda ka kuraatorirollis.

Uue näitusekogumiku või projekti koostamiseks on piisav väljakutse, ma arvan, kasvõi see, et ma ise, kunstnikuna, tahaksin mingit kooslust – mida veel olemaski pole – vaadata või siis sõpradele või üliõpilastele näidata.

Mullu avaldasid näituse „rich&plenty / paintings“ juurde ühiskonnakriitilise essee kunstnikust tänapäeva ühiskonnas. Kas see muutis midagi?

Ei muutnud, absoluutselt. Ah jaa, siiski: Kultuuriministeeriumi turvataset on oluliselt tõstetud. (See oli nali, loomulikult.) Kuid jah, olin ise üllatunud ja olen näinud kolleegide jahmunud nägusid, sest uksed, mis aastakümneid olid sõbralikult kultuuriinimestele ja külalistele avatud, on nüüd tõesti päise päeva ajal lukus.

Võimalik, et sealset turvataset tõsteti varsti pärast Brüsseli, Nizza ja Berliini sündmusi, ilmselt siis Euroopa kõige turvalisemas turvaruumiski äkkitajutavaks muutunud islamiterroriohu tõttu?

Aga tegelikult tahaks nende värskelt turvatud ja lukustatud riigiasutuste uste taustal küsida, et kes ja kuidas tõstab sealsamas kõrval tänavatel liikuvate inimeste turvameetmeid?

Minu arvates võiks ja peaks selliseid küsimusi esitama naised kui alalhoidlikum ja eluhoidlikum osa ühiskonnast. Selliste asjade üle peaks siin, Eestis toimuma diskussioon.

Kui oluliseks pead sa üldse seda, et kunstinäitused toimuvad just nimelt Tallinnast väljas?

Väga oluliseks pean. Ka see on võimalus osalemiseks Eesti ühises vereringes. Meie kultuuriruum on elav ja meile kõigile ühine siis, kui liikumine selle sees on mitmesuunaline. Just sellepärast hakkasin sajandivahetusel tegema projekti “Imaginaarne muuseum”, milles koostasin eri autoritest kollektsioone ja mis nii, projektina viis kaasaegset parimat elavat kunstiklassikat – iga kord veidi erinevate kollektsioonidena –  eri kohtadesse üle Eesti.
Ja muidugi peame küsima, et mis sul muidu tänapäeval teoksil, kunstniku ja kuraatorina?

Praegu tõesti pingutan ja poen nahast välja, et saada rahastust Eesti graafilise disaini ajaloo üht tahku tutvustava näituseprojekti “Siima Shkopi varane propagandaplakat. 1947-1960” kultuuriekspordiks.

Materjal on väga-väga hea, kollektsioon on huvitav, originaalne ja produktsioon näeb ka välja täitsa shikk.

Usun, et sellel kollektsioonil on eksportartikklina menu.

Siima Shkop oli eelmisel aastal meie loomeliidu (EKGL) vanim liige, 96 aastane. Ma ei tea, miks sellest materjalist ei teinud keegi varem mitte midagi. Tahtsin siis loomeliidu juhina meie toona vanimale auväärsele liikmele, kes nii vaimustavalt kõrgel tasemel meie mõlemaid suuri loomealasid – illustratsiooni ja plakatit – valdas, Liidu poolt mingit tänukummardust teha. Mis oleks ühele kunstnikule veel suurem rõõm, kui näitus tema teostest. Nii hakkasin siis seda näituseprojekti ja kollektsiooni tema töödest koostama, varem vaatajate eest varjul olnud asju avastama (Siima Shkopi poeg oli siin abiks) ja väga huvitavaks osutus see töö. Olen tänulik.

Lubasin Siima Shkopile, kui ta veel elas, et näitus läheb Eestist kaugemalegi. Proovin seda lubadust täita. Siin Eestis oli eelmisel aastal kolm erinevat vol-i või ekspositsiooni. Oleks täielik ja andestamatu raiskamine seda laiemalt mitte näidata ja produktsioon taas algosadeks lahti võtta, et teosed taas pärijate hoiukappidesse ladustada.

Hea näitus peab jõudma laiade vaatajahulkade ette! Kevadel, mais, läheme Berliini, ka Moskvas tuleb esitus, Tel-Aviv mõlgub meeles, siin välisministeerium silub teed, nii et eks siis vaatame, kuidas Jumal annab ja kuhu edasi.