foto Ott Kattel

John Grzinich (sünd. 1970) on Ameerika päritolu heli- ja videokunstnik, kes oma reisidel elanud ja loonud maailma eri paigus. Enne Eestisse sattumist elas ta juba mõnda aega Euroopas, tegutsedes Sloveenias ja Saksamaal. Eestit tuli ta avastama algse plaaniga teha siin lühiajaline ringsõit aga selle avastusretke käigus armus ta Eestisse sel määral, et jäigi siia elama ja oma loomingut tegema aga mitte ainult. John vedas pea kaks aastakümmet Mooste Kunstiresidentuuri.
Tere John, öeldakse, et mehe rändamise taga on peamiselt kas töö või siis naine – mis on Sinu lugu?
Päris ausalt öeldes ei olnud mul mingit loogilist põhjust või põhjendust. 2002 aastal jõudsin oma rännakuga Eestisse ja siin kohtusin ühe naisega, kes plaanis avada Moostes kunstiresidentuuri. Tema nimi on Evelin, aitasin tal loodava residentuuri tutvustamiseks teha esitlusi, aastake hiljem tulin tema kutsel siia ühele kunstisümpoosiumile, POSTSOVHOOS 3 ja tegin seal mõned ettekanded. Mulle pakuti residentuuri kordinaatori tööd ja ma jäin. Kuna väga paljud kunstnikud ja kunstisõbrad olid mind mu reisidel majutanud ja võõrustanud siis soovisin samal moel pakkuda võimalust teistele minusugustele, Mooste residentuur oli selleks ideaalilähedane idee ja võimalus. Vedasime koos Eveliniga, kellest sai minu abikaasa ja kes on Mooste residentuuri hing ja süda, kogu ettevõtmist kuni eelmise, 2019.aasta sügiseni. Hetkel on Mooste tegevus peatunud, me mõlemad vajasime puhkust peale peaaegu kahekümneaastast toimetamist. Moostes saime kogemuse, mis ületas kõiki nägemusi enne kui alustasime, see oli suurepärane aeg!
Oled tegelenud kunstis paljude asjadega, mis on su peamine fookus või teema mis kõige rohkem paelub?
Kõige rohkem olen tegelenud heliga. Alustasin selle teemaga varastel 90.-tel, võibolla isegi veidi varem. Juba keskkooli ajal paelus mind helidega eksperimenteerimine, salvestamine ja algelised helimanipulatsioonid. Mäletan seika ajast kui olin 12 või 13 ja istusin vanemate garaažis äikesetormi ajal, kuulasin ja salvestasin oma kassettmakiga neid helisid. Veel kõitis mind madalsagedus, (AM) raadiost “valge müra” kuulamine, mis pani mõtlema, et kuskil ilmaruumis on ehk keegi või miski veel, mis neid helisid tekitab. Äkki on asi mõttes, et helid räägivad meile maailma tõelist lugu? Mingil perioodil kui elasin Texases, kohtusin teiste kunstnikega, kes samuti tundsid sügavamat huvi helide vastu ja kui uurisin, kas meiesarnaseid on veel, avastasin, et on olemas terve kogukond üle maailma – väike aga siiski olemas. Ja siis aastal 96 jõudsin esimest korda Euroopasse tuuritama oma eksperimentaalse muusikaga.
Kas muusikariistad (heliinstrumendid) mida sa teed on pigem elektroonikakomponentidest või eelistad naturaalseid, looduslike materjale?
Kasutan mõlemat varianti, mu instrumendid on pigem naturaalsetest materjalidest tehtud suured keelpillid. Nende salvestamiseks ja helitöötluseks kasutan siiski elektroonikal põhinevaid võimalusi. Pean oma muusikat elektroakustiliseks eksperimentaalheliks.
Kumb pool paelub Sind muusikas rohkem, kas rütm või meloodia?
Selle valiku mõttes olen ma pigem erijuhus. Ma töötan helide ja kõlaga, muusika on miski, mis tuleb peale heli. Enamusele inimestele ja kogu läänelikule mõttemaailmale on omane mõtlemine, et heli/kõla ongi muusika, tegelikult see on alles nö. tooraine, millest luuakse muusikat. Kui rääkida muusika produktsiooni poolest siis tavaliselt mõeldakse välja enne produtseerimise juurde asumist, millise kõlaga (saundiga) võiks olla lugu lõpptulemusena ning töö käigus jõutakse selleni.
Mille kallal töötad siin Vaskjalas?
See on suures plaanis üks pikem projekt, mille kallal olen nokitsenud juba mitu aastat. Nimetagem seda instrumenti siis Iliase tuulepilliks. Pilli helid tekivad kui tuul puutub kokku instrumendi keeltega, pannes need vibreerima. Mõte ehitada see siia Vaskjalga tekkis eelmisel aastal kui käisin siin külas Jannol (Vaskjala residentuuri juhataja) ja residentuuri taga asuv põllunurk tundus sellise asja püstitamiseks ideaalne asukoht. Alustasin prototüübi ehitamisega ja lõpptulemusena on plaanis teha kaks tuulepilli.
Kas plaanid nende pillide heli ka salvestada?
Selline mõte ja võimalus on olemas, neid helisid olen ka varem salvestanud ja kasutanud siis oma helitööde tegemisel. Kodus on mul kuuest tuulepillist koosnev installatsioon ja salvestan tihti nende häält. Asja ilu on siiski pigem selles, et kui olen pillid õigesse häälestusse saanud siis loodus (tuul) mängib neid ise. Ja see mis kostub on iga kord erinev, heli sõltub tuule tugevusest ja suunast ja veel mitmest kontrollimatust elemendist. See eksperimenteerimine ongi olnud mu viimaste aastate peamine huvi ja see aitab mul suhestuda või leida suhestumisvõimaluse kohtade, aja ja ruumiga. Aja jooksul on mul tekkinud terve kollektsioon loodushelidest nagu tuul, vihm või veevulin jne. Enamus salvestisi on üpris ajamahukad, alles kevadel salvestasin looduses 15 tunnise seti, eks see võtab hulga aega, et leida nendest salvestistest põnevamad kohad ja editeerida neist kokku mõnda teost. No ja aegajalt ma nö. miksin erinevate sessioonide käigus tehtud salvestiste helisid.
Kui palju või kas üldse on maailmas olemas plaadikompaniisid, kes on spetsialiseerunud sellise muusika või heliloominguga tegelevate artistide väljaandmisele?
Mõned on, enamus artiste ja helikunstnike annavad oma asju välja iseseisvalt. See on siiski väga väike niši teema. Ka siin Eestis on selliste salvestistega oma ajalugu, näiteks Fred Jüssi linnuhäälte plaat, mis ilmus juba aastakümneid tagasi. Kaasajal on enamus selliseid väljaandeid digitaalsed.
Aitäh meeldiva vestluse eest ja uute kohtumisteni Vaskjalas!
Kunstnikuga vestles Rae Kultuurikeskuse kogukonnatöö spetsialist Toomas Tilk